• Tundelise stiili kasutamine. • Rahvuslikkuse rõhutamine. • Üleva ja madala, traagilise ja koomilise ühendamine. KOKKUVÕTE: Tegevus toimub Pariisis, 15. sajandi lõpus, ühelt poolt räägib Hugo tegelaste elust ja kannatustest, teisalt aga kirjeldab selle aja elu ja ehitisi Prantsusmaal. Tegelaste armukolmnurgast saavad alguse nende kannatused. Ülemdiakon Claude Frollo ja Quasimodo on armunud Esmeraldasse, aga tütarlaps on sissevõetud hoopis kapten Phoebusest (naistemees), kes näeb Esmeraldas ainult seiklust. Ülemdiakon on valmis kõigeks, et Esmeralda oma võrku saada. Kui Esmeralda ta hülgab, annab ülemdiakon Esmeralda kohtu kätte ja saadab surma. Tänu Quasimodole õnnestub tal mõneks ajaks hukkamisest pääseda... Kuid kõik lõppeb traagiliselt: Esmeralda kohtub oma emaga, kes sureb teda kaitstes, Esmeralda siiski hukatakse, Quasimodo lükkab kättemaksuks ülemdiakoni katuselt alla. Ise läheb ta hauakambrisse neiu surnukeha juurde,
Gudule- Rotiaugus elav patukahetseja, kes vihkab mustlasi, sest need varastasid tema imeilusa tütre. Teose probleem Jutustuse peategelasteks on noor poeet Pierre Gringoire, ülemdiakon Claude Frollo, kellalööja Quasimodo ja ilus mustlasneiu Esmeralda, kes ühendab tegelased jutustuseks. Claude on armunud imeilusasse Esmeraldasse ja soovib teda iga hinna eest endale saada. Aga naiivne tütarlaps nagu ta on on ta hoopis sissevõetud Kapten Phoebusest, kes on naistemees ja kelgar ega näe Esmeraldas muud kui pelgalt väikest seiklust. Selle armukolmnurga pärast saavad alguse paljud traagilised sündmused mille keskmeis on alati Esmeralda. Samuti esineb ka raamatus palju probeeme Jumalaema kiriku kellamehe Quasimodoga, keda peetakse väärakaks ja selle pärast palju jälestavad teda. . Esmeralda suudab oma ilu ja lahkusega Quasimodo tahes tahtmatult endasse armuma panna
Näha, kuidas sind häbivankris sinna veetakse. Oh, halasta! Ma pole kunagi varem tundnud, kui tugevasti ma sind armastan. Järgne mulle. Sul on aega pärastki mind armastama hakata, kui ma sind päästnud olen. Seni võid sa mind vihata, kui tahad! Kuid tule! Homme, homme ootab võllas, surm! Päästa end ja säästa mind!» Ta oli peast segane, võttis tütarlapsel käest kinni ja tahtis teda enesega vägisi kaasa viia. Esmeralda pööras tema poole terava pilgu ja küsis: «Mis on mu Phoebusest saanud?» «Ah,» ütles preester ja laskis ta käe lahti, «teie olete halastamatu!» «Mis on Phoebusest saanud?» kordas ta külmalt. «Ta on surnud!» karjus preester. «Surnud!» ütles neiu jäiselt ja elutult nagu ennegi. «Aga miks te siis mulle elust kõnelete?» Preester ei kuulanud teda. «Ah jaa,» ütles ta nagu enesele, «ta on vist küll surnud. Nuga läks sügavale. Vist puudutasin ma teraga ta südant. Ah, ma tundsin, et selle noatera otsal olen ma ise!»
annaabi.ee 
