Ning oli ju kapten Phoebus päästnud Esmeralda röövijate küüsist. Kuid nage hiljem välja tuli, olid need kõigest mõningad kangelaslikud teod muidu igati ebameeldivate tegelaste poolt. Claude Frollo oli oma kinnisidee Esmeraldast viinud nii kaugele, et temas ei olnud enam midagi inmlikku järgi. Ta oleks lasknud mustlastüdrukul pigem surra, kui et keegi teine ta endale saaks. Tema nimetas seda armastuseks, mina isekuseks ja kinnisideeks. Kapten Phoebos, kena ja haritud noormees, tundus meeldiva tegelasena, kuid ka tema osutus külmaks ja isekaks. Mõlemaid aga ootas ees tume tulevik- Frollo sai surma ning Phoebus abiellus, ning nagu autor mainis, oli see tema jaoks tõeline kannatus. Quasimodo puhul oli areng vastupidine. Alguses me näeme, et ta on inetu ja hirmuäratav. Ta on tige ja kõik inimesed kardavad teda. Ainus, kelle vastu ta hea on, on Claude Frollo. Seda seeõttu, et tema on ainuke, kes Quasimodo vastu hellust on näidanud
Ta sõimas vaest tüdrukut nõiaks, mis oli tollel ajal tõsine süüdistus, kuigi Esmeralda oli tegelikult täiest süütu. Kõige suurem patt aga Frollo hingel on Phoebose surma soovimine. Ülemdiakoni südamedaan armastas kedagi teist ning selle tõttu soovis mees, et tema rivaal sureks. Tal oli selle jaoks hästi kavaldatud plaan, ning peale peidust Phoebose ja Esmeralda kohtumise jälgimist, hüppas ta sealt välja ning pussitas võõrast kavaleri. Phoebos küll ei surnud, kuid sellele järgnevad sündmused olid ainult seda jubedamad. Frollo põgenes ning kuna ainuke inimene peale haavatu seal ruumis oli mustlanna, siis süüdistati teda mõrvakatses. Kordagi ei astunud Claudius naise kaitseks välja ega tunnistanud oma süüd, vaid saatis tütarlapse otse surma. Ta proovis veel kahel korral neiu armastust ultimaatumitega võita, käskides tal valida surma või elu temaga vahel ning ühe korra proovis ta vaest Esmeraldat isegi vägistada. Kõik
annaabi.ee 
