pillidele. Fragment, mis sisaldab osalisi ridu instrumentaalse muusika ülesmärkimisest, võib-olla ette nähtud tolleaegsetele aulostele.9 Pütaagorlaste muusikateooria Kuigi paljude muusikute nimed on salvestunud vanades allikates, siis keegi neist ei mänginud nii olulist rolli Vana-Kreeka muusikalise mõtlemise ja teooria kujunemises kui Philolaus, kes jumalikul juhatusel avastas muusikaliste kooskõlade matemaatilised aluspõhimõtted, legendi järgi seppade haamrilööke kuulates. Sellest lähtudes omistatakse talle mitmete muusikaliste intervallide defineerimine ja avastamine: oktaav (2:1), kvint (3:2), kvart (4:3), täistoon (9:8). Pythagorase õpetuse järgijad omistasid need vahekorrad keelte pikkusele sellisel instrumendil nagu kaanon või monokord ning
vöönd. Platoni-Aristotelese mudel ei selgitanud piisavalt planeetide näivat liikumist (tähtede taustal tehtavaid „silmuseid“) taevavõlvil. Ptolemaios korrigeeris mudelit, pannes planeedid omakorda tiirlema ümber Maa tiirleva masskeskme. Geotsentrism oli pikka aega (sisuliselt kuni 17. sajandini) ainuke katoliku kiriku poolt aktsepteeritud käsitlus maailmaruumi ehitusest. 4.3. HELIOTSENTRISM Heliotsentristlike mudelite algeid on esitanud mitmed teadlased: Phytagorase õpilane Philolaus, aga ka idamaade astronoomid Mu’ayyad al-Din al-’Urdi, Nasir al-Din Tusi jt, kuid terviklikule heliotsentrismile pani aluse 1543. aastal Poola päritolu teoloog ja loodusteadlane Nicolaus Copernicus (Mikolaj Kopernik). Heliosentristlikus käsitluses, asus maailmaruumi keskpunktis Päike, mille ümber tiirlesid Maa, koos tema ümber tiirleva Kuuga ja teised planeedid. Ka selles mudelis ümbritses tiirlevaid taevakehi nn kinnistähtede vöönd
annaabi.ee 
