Hamlet peab duelli ning selle käigus paljastab ta vandenõu. Seda teada saades tapab ta oma kasuisa ja isegi oma ema ning loovutab surmaeelses agoonias enda riigi täiesti vabatahtlikult naaberriigile. Teose lõpus on vaikus, Hamlet suri. Faust teeb samuti kuradiga lepingu. Algus kasutab tema rahutu hing seda vaid lõbude jahtimiseks. Kuid mõne aja möödudes, pärast jahmerdamist ja sekeldamist mütoloogiliste tegelastega, otsustab ta hakata reaalseid tegusid tegema. Vanakeste Philemani ja Baucise kodu põletatakse maha, et Faust saaks öelda: "Nüüd segamatul pilgul peagi ma haarata võin lõpmatust." Lõpuks haaras Fausti ka looduse ümberkujundamise idee. Faust oli ka armunud ning oma armastuse nimel on ta valmis kõike tegema. Kuid tema armastatu satub vanglasse ning ta hukatakse. Faust üritab teda vanglast päästa aga see tal ei õnnestunud, sest tüdruk oli hullunud ja ei tundnud Fausti ära. Faust leiab oma
Mefistofeles arvas, et verd ei asenda miski. Kui Faust on lausunud saatuslikud sõnad, siis see tähendab, et Mefistofelesel oli õigus Fausti aheldada. Nende sõnade ütlemise ajal pidi Faust olema oma õnne tipul. Faustiga juhtus palju, kuid alati läks tal hästi. Faust lausus saatuslikud sõnad siis, kui ta oli lausunud oma viimased tarkused: "vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab." Ta nautis juba ette oma kuivendatud (Philemani ja Bauase) maatüki saatust, sest tundis, et see muudab osade inimeste olukorda Maal. Ta oli oma õnne tipul ning tundis viimaks, et oli midagi saavutanud. Sel silmapilgul, kui ta kuulutas selle ülevaks hetkeks, suri ta. Fausti hing aga ei läinud peale maist elu Mefistofelesele. Pärast Fausti surma toimus võitlus põrguliste ja taevalise vahel. Margarete kuulutas Fausti lunastatuks ning taevaväravad olid Fausti ees lahti. Faust läks taevasse ümbersündinuna, kus oli ka tema armastatu
arvas, et verd ei asenda miski. Kui Faust on lausunud saatuslikud sõnad, siis see tähendab, et Mefistofelesel oli õigus Fausti aheldada. Nende sõnade ütlemise ajal pidi Faust olema oma õnne tipul. Faustiga juhtus palju, kuid alati läks tal hästi. Faust lausus saatuslikud sõnad siis, kui ta oli lausunud oma viimased tarkused: "vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab." Ta nautis juba ette oma kuivendatud (Philemani ja Bauase) maatüki saatust, sest tundis, et see muudab osade inimeste olukorda Maal. Ta oli oma õnne tipul ning tundis viimaks, et oli midagi saavutanud. Sel silmapilgul, kui ta kuulutas selle ülevaks hetkeks, suri ta. Fausti hing aga ei läinud peale maist elu Mefistofelesele. Pärast Fausti surma toimus võitlus põrguliste ja taevalise vahel. Margarete kuulutas Fausti lunastatuks ning taevaväravad olid Fausti ees lahti
annaabi.ee 
