kõrgune 2-7 cm pikkuste tugevate asteldega põõsas või puu, mille lihakad luuviljad on värvuselt kollased kuni oranzpunased. Põõsad on dekoratiivsed, kannavad rikkalikult väärtuslikke marju. Vana-Kreekas lisati hobuste söödale astelpaju võrseid hobused võtsid kiiresti kaalus juurde, nad muutusid lihaseliseks ja nende karv hakkas läikima. Sellest ka astelpaju ladinakeelne nimetus: Hippophae rhamnoides L. hobuseläigeldaja (lad hippos hobune, phaos läikima). Siberis kutsutakse astelpaju hellitavalt siberi ananassiks. Astelpaju sisaldab palju mitmesuguseid mikrotoitaineid, eriti palju aga organismi antioksüdantse süsteemi komponente. Astelpajumarjad on esimese viie toiduaine hulgas nii karoteeni- kui ka askorbiinhappe- (C-vitamiini) ja E-vitamiini sisalduse poolest. Erinevatel andmetel on astelpajumarjades karoteeni 3040 mg/100, askorbiinhapet 1002000 mg/100 g ja E-vitamiini 160 mg/100 g.
välja töötatud võtted tema kvaliteetseks kasutamiseks on aga märksa edasijõudnumad kui toona. Legendid räägivad, et vanad kreeklased lisanud astelpaju lehti ja noori oksi võistlushobuste sööda hulka, mis hobustele nii hästi mõjunud, et karva kohe läikima löönud. On proovitud tänapäeva hobustegi peal - töötab tõesti. Astelpaju lehed olnud lemmiktoiduks ka lendavale ratsule Pegasusele, siit ka astelpaju nimi Hippophae (kr. k. hippos - hobune; phaos - särav, läikiv). Marju, lehti, koort ja seemnetest saadud õli on kasutatud juba ammustest aegadest - ravivahendina on astelpaju leidnud mainimist Tiibeti kroonikates juba 800 aastat e. Kr. Vahepeal läänemaailma jaoks unustusehõlma vajunud taim taasavastati 1930. aastate Venemaal, Eestis on hakatud astelpaju tööstuslikult kasvatama ning marjadest saadusi tootma alles viimastel aastatel. (http://www.astelpaju.ee/sisu.php?id=1)
annaabi.ee 
