armastuse ülistuseks, ja eeskätt neist viimases, Sokratese kõnes. Viimane, seitsmes kõne, Alkibiadese oma, asub mõnevõrra eraldi ning haakub pigem teksti narratiivse küljega, laiendades seda veelgi. Niisiis, Agathoni pidusöögil otsustatakse Erost kõnedega ülistada; vaatame lühidalt, millest kõneldakse esimeses viies kõnes. 1. Esimese kõne peab Phaidros (kes oli Platoni lähedane sõber ja kellele ta pühendas samanimelise dialoogi). Phaidrose järgi on Eros kõige vanem jumal, kuna tal pole vanemaid, vaid sünnib otse algkaosest koos Gaiaga. Phaidros rõhutab armastuse rolli riigi ja sõjaväe tugevdamisel, sest „kui saaks riigi või sõjaväe ainult armastajaist ja armastatuist moodustada, siis juhiksid nad neid ülihästi, väldiksid kõike häbiväärset ja võistleksid omavahel“ (182), kuna armastatu nähes oleks piinlik midagi häbiväärset korda saata. Ühesõnaga, armastus paneb inimese ennast ületama. 2
Kanti kõrval teist uusaja moraalifilosoofia suurkuju. Tema lähtus oma eetikas arusaamast, et “mõistus on täielikult passiivne” ning “on ja peab olema üksnes afektide ori; ta ei tohi taotleda endale iialgi muud funktsiooni kui teenida afekte ja alluda neile” (A Treatise on Human Nature III, 1, 1; II, 3, 3.). Ka Sigmund Freud, kes oma teoses “Mina ja miski” (1923) kasutab “Phaidrose” kaariku- võrdpildile sarnast ratsanikukujundit selleks, et modelleerida inimpsüühika teadvustatud ja teadvustamatu osa vahekorda, määratles selles vahekorras domineeriva osapoole Platonile vastandlikult. Ta võrdleb teadvustatud psüühika osa ratsanikuga, kes “peab ohjeldama hobuse jõudu, mis tast üle käib”. Hobune sümboliseerib siin mõistagi teadvustamata psüühikaosa.
annaabi.ee 
