Marksistlik filosoof ja kriitilise teooria isa Theodor Adorno nägi Sibeliust kui promiskuiteetset isiksust, kelle muusika rangus olevat seotud suguelu askeediga. Niinimetatud impotentsist sai kahekümnendail aastail omaette esteetiline kategooria, kultuurbolshevismi sünonüüm. Kummalisel kombel rakendas Adorno Sibeliuse puhul samasugust mõistmismetoodikat, mis Esimese maailmasõja järel oli kasutusel uuelaadse muusika alavääristamiseks (Hans Pfitzneri "Die neue Ästhetik der musikalischen Impotenz"(1920) ründab otseselt muusika uuendajaid). Loomulikult nägi Adorno, kes oli koos Schönbergi ja teiste intellektuaalidega sunnitud natsiajal Saksamaalt jalga laskma, Sibeliuses tol ajal vaid establishmenti. Adorno kirjutas ka ise uut muusikat ja pooldas selle atonaalsut. Tonaalne ja atonaalne muusika seisid teineteise vastas ning heliloomingu väärtus seisnes n.ö õige poole valimises. Establishmendiga (mille hulka kuulus
kirikumuusikale piirangute kehtestamisel. Nõukogu tegevuse kohta on liikvel palju legende. Nii näiteks mainis Agostino Agazzari 1607. aastal esimest korda tuntud legendi helilooja Palestrinast ja sellest, kuidas tema missa ,,Papae Marcelli" (paavst Marcellus II pühendatud missa) päästis kirikumuusika nõukogu rünnakute eest. Seda legendi viimistlesid teisedki allikad ja mitusada aastat hiljem leidis see koha Hans Pfitzneri ooperis ,,Palestrina". Ometi ei ole legendid alati ajalooliselt tõesed. Käesolev essee keskendub sellele, kuidas Trento nõukogu suhtus muusikasse ja üritab sealjuures eristada kahte aspekti: esialgseid reformiarutelusid nõukogu sessioonide eel, mida avalikult välja ei kuulutatud; ja seda, mis esialgsetest aruteludest lõpuks sõelale jäi deklaratsioone, mida nõukogu liikmed otsustasid lõpuks avalikustada eriti 22. sessioonil.
annaabi.ee 
