tõttu. Öpiku arvutused aga näitasid, et hiidtäht pole midagi muud kui üks etapp massiivsete kääbustähtede arengus. Pärast seda, kui täht on ära kulutanud oma tuumalähedase vesiniku tagavara, algab tuuma kokkuvarisemine. Tähe väliskest hakkab samal ajal paisuma - sünnib hiidtäht. Kuid isegi Tartu kasinates tingimustes õnnestus tal teha töö, mis on pioneerlikuna läinud astronoomia ajalukku. Jutt on tähtede värvusindeksite fotograafilisest mõõtmisest. Kasutades Petzvali astrograafiga tehtud ülesvõtteid (tavalistel ja ortokromaatilistel fotoplaatidel), määras ta tähtedel kaks värvusindeksit. Kui üht neist - fotograafilise ja visuaalse tähesuuruse vahet - tunti juba varem, siis ultravioletne värvusindeks oli teadusele uudiseks. Saadud värvusindekseid kasutas ta tähtede klassifitseerimiseks - hiid- ja kääbustähtede eraldamiseks. Nii loetaksegi E. Öpikut praegu laialdast kasutamist leidva mitmevärvifotomeetria loojaks.
Etapp pidi lõppema 1954. aastal. Teiseks etapiks oli vaja muretseda Maksutovi kaamera ja objektiivprismaa ning ehitada paviljon, alustada uue observatooriumi peahoone väljaehitamist väljaspool linna. See pidi tingimata sisaldama torni reflaktori jaoks, elumaju observatooriumi peahoone lähedal, laboratoorseid seadmeid ja nii edasi. Etapp pidi lõppema 1958. aasta lõpuks. Kolmandaks etapiks oli vaja observatooriumi peahoone lõpetada, ehitada vaatluspaviljonid Zeissi reflaktorile ja Petzvali astrograafile ja teistele riistadele, soetada reflaktor (40 sentimeetrit) ja monteerida see peahoone torni. Veel tuli vana tähetorn Tartus muuta muuseumiks ja õppeobservatooriumiks, kus populariseeritakse astronoomiat. Projekti üldmaksumuseks oli kuni 10,57 miljonit rublat. 9 Foto 5. Tartu Tähetorn. Autor teadmata, koht teadmata, aeg teadmata. Allikas http://www.ut.ee/1001751
Varajaste dagerrotüüpide puhul oli suureks nõrkuseks endiselt ka säriaeg: isegi päikesevalguse käes oli pilti vaja säritada umbes veerand tundi, mis muutis portreede tegemise üsna ebameeldivaks. Selleks, et saada inimestest selgeid fotosid, kasutati näiteks peatugesid või muid tuge pakkuvaid vahendeid. Antud viga parandati hiljem uute kemikaalide (bromiid, jood, kloriid) kasutusele võtmisega ja valgusjõulisema Petzvali objektiivi välja töötamisega. Uued tehnoloogiad võimaldasid dagerrotüüpi kasutades säriaega lühendada kuni 10 sekundini. Plussid:Oli võimalik saada üllatavalt detailseid ja kvaliteetseid pilte, Eelnenud tehnikatest lühem säriaeg Dagerrotüübi leiutamine ja täiustamine pani aluse täiesti uutele tööstus- ja kunstiharudele. Üsna pea pärast leiutise teatavaks tegemist hakati avama mitmel pool maailmas fotostuudioid ja müüma fotomeeneid
annaabi.ee 
