Parandades otsustamise kvaliteeti tähendab see automaatselt ka seda, et arvestatud on ka kõigi tegevuste tagajärgedega. See aga viitab täpsele riskihindamisele koos võimalike strateegiatega. Kui vähegi võimalik peaksid juhid oma otsused rajama informatsioonile mitte eelaimdustele. Kui olukord on esmakordne, siis parim teejuht on pöörata tähelepanu reaalsusele, mitte aga mälule ja intuitsioonile. Äris on samuti nagu teaduses- ebausaldusväärne informatsioon on sama hea, kui pettuslik ja andestamatu. On juhtumeid, kus juhil ei ole muud võimalust, kui teha otsus subjektiivse intuitsiooni baasil. Kuid neil on võimalus vältida mõningaid moonutatud otsuseid. Võitlemaks liigse enesekindlusega on efektiivne viis mõelda läbi viisid, mis võib valesti minna; millised on olulised aspektid, mida veel ei teata. Üks oht ratsionaalsele ja eetilisele otsustamisele on inimeste ebausaldusväärne mälu. Esimene samm selle ohuga toimetulekuks on selle ohtu teadvustamine iseendale
Kohus saab teha kas õigeksmõistva või süüdimõistva otsuse vastavalt KrMS § 309 lg 1. 4. 3-1-1-72-10 --> kelmuse kaasus ja p 12 on eriti oluline. • KarS § 209 (kelmus) näeb ette vastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Seega tuleb kelmuse toimepanemise ajaks lugeda aeg, mil leidis aset pettuslik tegu. Tagajärg on alati teost erinev asjaolu. Varalise kasu saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid selle tunnusega kirjeldab seadusandja kelmuse koosseisulist tagajärge, mille saabumise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole. • Kolleegium osundas väljaspool kriminaalasja lahendamist, et seadusandja peab otsustama kas KarS § 81 kohaselt
annaabi.ee 
