mida kogesid eelmisel sajandil paljud inimesed tagakiusamise, küüditamise ning nendest tekkivate raskete suhete tõttu. Kuna raamat oli üles ehitatud erinevatele perioodidele, siis oli väga huvitav jälgida noorema (Maarja Mitt) ja vanema Aliide (Marje Metsur) vahelist suhestumist laval. Noore Aliide silmist oli näha seda lootust ja tahet edasi võidelda oma unistuste ja õnnelikuma tuleviku eest. Vanema Aliide näost võis aga juba välja lugeda liigsest pettumisest tekkinud tühjust ning allaandmise tunnet. Hansu puhulgi oli tegu väga hea näitleja valikuga. Karol Kuntsel suutis meeldivalt välja tuua Hans Pekile iseloomuliku leplikkuse ja järeleandlikkuse, mis kajastus ka raamatust. Ma usun, et väga raske oli sel ajal jääda piisavalt rahulikuks olukorras, kus sinu naine ja laps küüditati Siberisse ning ise olid võimude poolt veel ka tagaotsitav. Hans Pekk suutis sellise emotsionaalse koormaga enamus ajast elada kinnises
Kordasin endale, et me peame lihtsalt veidi rohkem vaeva nägema. Alles nüüd saan ma kõigest aru. Mu mees pole põrmugi muutunud ega muutugi. Kuidas ma küll võisin nii rumal olla?" Pam ei olnud rumal, ta lihtsalt lootis. Lootus võib olla sillaks, mis aitab inimesi rasketest aegadest üle. Kuid lootus võib ka pimestada. Pam peletas kaotuskibedust eemale, lootes paremat tulevikku, kuid ühel hetkel läks seebimull lõhki. Masenduse kutsus esile arusaam elus pettumisest. Unistus õnnelikust abielus oli purunenud. Sageli ei mõisteta, et selline sündmus on sama kaalukas kui teised kaotused. Pami sõbrad ütlesid: "Ma ei saa aru, miks sa nii rööpast väljas oled. Sa oled ju kogu aeg teadnud, milline su mees on." Seda kuuldes tundis Pam end halvasti. Sõpradel võisid olla head kavatsused, kuid nad kritiseerisid teda. Pole tähtis, kui kaua Pam oma abikaasa vägivaldsust kannatas. Kui illusioon oli
annaabi.ee 
