tee järgimisega, vaatasin inimesi ning muudkui vihastasin, muudkui solvusin ja muudkui vihkasin kõiki, kes olid minu silmis suurte pahedega üle kuhjatud. Viilma õpetuse järgi oleksin pidanud poole aastaga ligi poole oma kaalust juurde võtma (varem olin ma lihtsalt enesehaletsusega ametis nooruk, kes ei osanud hukka mõista kedagi, peale iseenda). Võin ju tõesti minna nii kaugele, et nimetada kogu maakera ümber vaid pettekujutluseks. Kuid siiski, see pettekujutlus eksisteerib minu olemas olematus maailmas. Sama loogika alusel ütlen, et minu unenäo-maailm on vähemalt võrdväärne minu nii-öelda reaalse maailmaga. Kõik asjad, mis on minu unenäos, on olemas. Ning vahet nende kahe ilma vahel on teha mingi kindla joone järgi väga raske, seda tehakse vaid intuitiivselt, kuid siiski lähevad need vahel sassi. Samas tekib küsimus, kumb on loodud kumma järgi, sest on ju ilmselge, et need on omavahel
taotle. Kunagi ta oskas vaimustust tunda, nüüd enam ei oska. Ta kergendas oma paadi lasti, et hõlpsamini läbi elu ohtude ja tormide purjetada. Viskas välja asjad, mida ta pidas üleliigseks. Aga tegelikult jättis ta end ilma vee ja toidu tagavarast. Nüüd purjetab ta kergemini edasi, aga janusse surijana. Täiskasvanud tunnevad sageli head meelt kurvast teenest valmistada noori selleks ette, et nad hakkavad kunagi enamiku asjust, mis praegu nende südant ja meeli ülendavad pettekujutluseks pidama. Sügavam elukogemus räägib kogenematusele teist juttu. Ta vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, mis neid praegu vaimustavad. Nooruseidealismis tunnetab inimene tõde. See idealism on rikkus, mida ei tohi millegi vastu vahetada. See, kes asub head tegema, ei tohi oodata, et inimesed sel puhul kivid tema teelt ära korjavad, vaid peab valimis olema saatuse katsumusteks, et bad hakkavad neid talle just teele ette veeretama
Stephen Kingi arvamus Bachmanist: Bachman ei olnud kunagi loodud lühiajaliseks aliaseks, vaid ta pidi olema pikaajaliseks tõmmekaks. Siis kui minu nimi tuli Bachmaniga seoses esile, olin ma üllatunud, löödud ja närvis. Arvatavasti kõige tähtsam seik, mis ma Richard Bachmani kohta öelda võin on, et ta muutus tõeliseks. Loomulikult mitte täielikult (King ütles seda närvilise naeratusega). Ma ei kirjutanud ainult pettekujutluseks, aga võib-olla ka seda? Pettekujutlus on lõppude lõpuks miski, millega kirjanikud julgustavad lugejaid, vähemalt sellel ajal kui raamatupoe uksed on avatud. Vähemalt Richard Bachman ei alustanud oma karjääri pettekujutlusena vaid kaitsena, kelle nime all saaks ma oma varasemaid töid avaldada, vähemalt neid, mis minu arvates lugejatele meeldiksid. Siis ta aga hakkas kasvama ja ärkas "ellu", nagu ta teoste elukatel kombeks on. Ma hakkasin ta elu karjapidajana ette kujutama