2. Faagide vastu kaitseks. Lüütiliste faagide korral tapavad bakterid ennast ise, et peatada faagipartiklite levik populatsioonis. 3. Toitainete vabastamiseks naabrile. Kui bakteri kasv on teatud põhjusel häiritud võib bakter lüüsuda ning naaberbakterid saavad kasutada lüüsunud bakterit toitaineteks. Sellisel moel üksik rakk ei ela stressi üle, kuid tema lüüsiga saavad populatsioonis ellu jäänud rakud lisaenergiat, mis aitab näguripäevi üle elada. 4. Petjate tapmiseks. Hulgatunnetuse korral võib populatsioonis olla kahte tüüpi baktereid: need kes toodavad ekstratsellulaarseid ensüüme lagundamaks peremeesorganismi, mille laguprodukte kasutab bakter toitaineteks. Teised bakterid saavad signaalidest aru, kuid ise ei kuluta energiat ekstratsellulaarsete ensüümid ekspressiooniks, vaid kasutavad ainult vabanenud toitaineid. Need bakterid on nn petjad. Bakterid, mis
kohtumiste jadaga – nn iteratiivne vangi dilemma. Sellised mudelid näitasid: selleks, et koostöö saaks vangi dilemma tingimustes toimida, peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) isendid peavad seltsingus koos elama piisavalt kaua, et üksteise teenetele vastuteene osutamise vajadus oleks väga tõenäoline; 2) isendid peavad olema võimelised üksteist individuaalselt ära tundma ja mäletama teise käitumist eelmisel korral; 3) petjate suhtes tuleb kasutada karistamist. Milline on optimaalne karistusstrateegia? Arvutisimulatsioonide abil, kus katsetati paljusid, nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid strateegiad, leidis Robert Axelrod, et üks parimatest karistusstrateegiatest, mis tagas retsiprookse altruismi evolutsioonilise püsimajäämise vangi dilemma tingimustes, on üks hästi lihtne strateegia, mille ta nimetas tit-for-tat strateegiaks: esimesel korral tee alati
annaabi.ee 
