dirigendiks. Seal töötas ta kaks aastat. 1835. a. Glinka abiellus Maria Petrovaga ja asus elama Peterburgi. Aastal 1837 määrati ta keisri hoovkonna laulukapellmeistriks. Glinka koostas ja andis välja vene heliloojate muusikapalade kogumikku, võttes sellesse ka oma uusi romansse ja klaveripalu. 1857 a. veebruaris Glinka haigestus äkki ja suri Berliinis. Helilooja põrm toodi Peterburgi. Glinka kalmistu Peterbutis Mariinsky teatri lähedal olev Glinka monument. LOOMING Esimesena vene heliloojaist taotles Glinka oma loomingus rahvuslikkust teadlikult, püüdmata lihtsalt joonduda Lääne eeskujude järgi. Teda on sageli võrreldud Puskiniga, sest nende teened vene rahvusliku kultuuri kujundamisel on ühesugused." Nad mõlemad lõid "vene keelt"- üks luules teine muusikas." Kirjutas Glinka ja Puskini kohta V. Stassov.
Ja see säilis eeskätt tänu tõigale, et isegi venestuspoliitika kõrgajal ei suutnud või ei taibanud keksvalitsus ära keelata eestikeelset ajakirjandust, mistõttu hakkas tasapisi jõudu koguma Karl August Hermanni toimetatud ,,Postimees". Vastupanu avaldus veel mitmel moel. Oma eneseleidmist ja tugevnemist jätkas Eesti Üliõpilaste Selts, mis 1884.a pühitses Otepääl poolsalaja ära oma lippu sinimustvalge . see ajalooline lipp on tänini EÜS'i valduses. 1888.a algas peterbutis elav Jakob Hurt suure rahvaluule ehk vanavara kogumise. Rahvaluulet oli kogutud juba mõnda aega, aga Hurda üleskutse muutis selle massiliseks. Venestusaja oludes oli vanavara kogumine ühtlasi sobilik patriootilise meelsuse avaldamise viis. Tulemuseks on meie hindamatud rahvaluulekogud ja kõrgelt arenenud rahvusteadused. Tugevnes ja tihenes ka seltsiiikumine
Ta oli ka Eesti mere ja siseveekogude kalandusliku ja hüdrobioloogilise uurimise peamine korraldaja ja Võrtsjärve limnoloogiajaama (1961) rajajaid. Uurimusi mere ja siseveekogude kalastiku kohta, ornitoloogia ja mudakonna bioloogia alalt. Aastast 1980 oli Eesti Loodusuurijate Seltsi auliige. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeedia-kirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 295) Liidia Poska-Teiss (6. aprill 1888- 14.mai 1956) ...Eesti zooloog, histoloog ja tsütoloog. Lõpetas 1914 Peterbutis naiste loodusteaduslikud kursused loodusteaduste õpetamises ja histoloogias. Aastal 1917 töötas V. Behterevi nimelises psühhoneuroloogiainstituudis histoloogia ja embrüoloogia õppejõuna. 1944- 1956 oli ta Tartu Riiklikus Ülikoolis tsütoloogia ja geneetika kateedri professor ning 1956. aastast arstiteaduskonna histoloogiakateedri juhataja. Avastas Eestis elava rohekärnkonna, tegeles kahepaiksete ja limuste ning nende sugurakkude uurimisega. [http://et.wikipedia
annaabi.ee 
