(näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus. On siiski hetki, kus loomus laseb inimesel oma vaistule truuks jääda, vaatamata kõigile harjumustele. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab? Pascal peab silmas seda, et inimesed ei taha oma vigu tunnistada. Inimesed ei taha kuulda oma vigadest, puudustest. Me ei taha, et teised meid petaksid samas aga petame me teisi. Tõe rääkimine on kasulik üksnes sellele kellele seda räägitakse, kuid kahjulik rääkijale endale, sest teda hakatakse rääkimise eest vihkama. Inimene on läbi ja lõhki üks suur teesklus. Inimene hoidub tõe rääkimisest ning ta ei taha ka ise tõtt kuulda. Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi? Inimese suuruse määrab mõtlemine. Kogu meie väärikuse määrabki ära mõtlemine. Selle toel ajamegi endid sirgu
määrab tunnetusobjektid. Inimkultuuri fenomenid, sh õiguse ja moraali küsimused järelikult kas allutatakse loodusteaduslikule käsitlusele või välistatakse üldse filosoofilisest käsitlusest. Järeldus: vaimu ja mateeria dualism: kaks erinevat, ent vastasmõjus olevat substantsi. Ent kuhu jääb D. maailmas Jumal? Descartes arutles, et täiuslik olemine ei loo inimest sel viisil, et tema meeled ja mõistus teda süstemaatiliselt petaksid. Järelikult peab siiski eksisteerima iseenesest kui mõtlevast subjektist väljapoole jääv universum, mis ei ole inimese tunnetuslikele võimetele läbipaistmatu. Tegelikult läks Descartes kaugemale ja väitis, et iga idee, mis on selgelt (viivitamatult) ja eristuvalt (tingimatult asjaoludest) mõistuses esindatud, peab olema tõsi. Üheks selliseks on täiuslik (perfektne) olemine. [Jumal] Niisiis, pärast seda, olles tuvastanud enese eksistentsi mõtleva olendina ja heatahtliku
annaabi.ee 
