funktsioneeriks, peaks enamik - vähemalt kaks kolmandikku - inimestest püüdma paremad olla. Vastasel juhul tallutaks need heatahtlikud ja eelkõige teistega arvestavad altruistlikumad inimesed julmemate ja võimuahnemate egoistide poolt lihtsalt jalge alla: egoistid kasutaksid neid oma huvides ära. Seda taibates pettuksid head inimesed oma tõekspidamistes, kaotaksid oma optimistliku meele ja lööksid lihtsalt käega. Nad muutuksid kibestunud eluvihkajateks, pessimistideks või isegi eriti suurteks egoistideks, et maksta kätte inimestele, kes nende elult mõtte ja värvi võtsid. Kas on aga võimalik panna kogu inimkonda mõtlema vähem iseendale ja rohkem teistele? Õpetada inimesi enda õnne kõrval nägema teiste õnnetust? Panna inimesi oma rikkusi jagama vaesematele ja aitama hädasolijaid alati, kui see on vähegi nende võimuses? Kuigi ma pole sinisilmne naiivitar, kes vaataks elu läbi roosade prillide, loodan ma ikkagi, et on
kapitali tootlikkusele, mis on säästmise ja investeeringute tulemus. Ka loodusvaradel on oma rentaabluslävi (rate of return), mis on seotud nende edasilükatud (vähendatud) kasutamisega. Suhe "normaalse" kapitali rentaabluse ja loodusvarade rentaabluse vahel on tähtsal kohal kasutamise efektiivsuse ja optimaalsuse selgitamisel. Pessimistid ja optimistid Väga paljudel elualadel võivad vaated polariseeruda. Kahe erineva mõtteviisi esindajad jagada üldistatult kaheks: optimistideks ja pessimistideks. Loomulikult ei ole kumbki koolkond oma arvamustelt päris homogeenne. Koolkondade vaateid saab kirjeldada järgmiselt. PESSIMISTID rõhutavad maailma piire, mis piiravad majanduslikku tulemit. Pessimistid väidavad, et mitmed taastumatud ressursid lähenevad ammendumisele, taastuvad ressursid on täis- või isegi ülekasutuses. Pessimistid on skeptilised turumehhanismide reguleeriva mõju suhtes. Mitmed pessimistid kritiseerivad materialistlikku ja
annaabi.ee 
