(5) Kui vähegi võimalik, siis asub meie toonela saadik elama looduslikus seisus põlismetsa, kus kasvab suurte tugevate okstega puid pesa tarvis ning kuuski, mis varjaksid pesa nii päikese, tuule kui ka võõra pilgu eest. Erinevalt paljudest kullilistest ja teistest liikidest ehitab must-toonekurg pesa puistu servast kaugele. Seega võib talle saada suureks probleemiks metsade killustatus (6) Pesapuuks on Eestis kõige sagedamini mänd, haab, tamm ja kask. Võrreldes pesapuude liigijaotust pesitsuspuistute kooseisu ja Eesti metsade keskmise koosseisuga võib märgata, et musttoonekurg eelistab pesitseda tammedel ja haabadel ning väldib pesitsemist kuusel ja sanglepal. Pesa läbimõõt on umbes 1 m, kuid aastatega võib nii selle diameeter kui ka kõrgus kasvada. Pesa vooderdatakse varakevadel samblaga ja ääristatakse peamiselt raagus lehtpuu okstega. (10) Suguküpsuse saavutavad must-toonekured kolmeaastaselt. Vanim teadaolev must-
sihtkaitsevöönd võib ulatuda ka 500 m kaugusele. Sihtkaitsevööndiga hõlmatakse kogu pesitsemiseks sobiva vanusega pesamets, kuhu varupesade rajamise tõenäosus on suur. Pesitsusaegse rahu tagamiseks pesapaigal on vajalik piiranguvöönd. Piiranguvööndi moodustab sihtkaitsevööndist välja jääv ala, mis jääb 250-500 m raadiusesse suur- konnakotka pesadest. Iga püsielupaiga jaoks moodustatakse täpsemad piirid eraldi. Arvestades suur- konnakotka suurt pesapaigatruudust ja pesitsuspuistute teisi looduskaitselisi väärtusi, tuleks pesakohta kaitse all hoida kuni on säilinud pesitsemiseks sobilik elupaik. Suur-konnakotka pesapuistu loodusliku hävimise põhjusteks on: metsatulekahju, tormid ja teised looduslikud tegurid. Tabelis 3 on näidatud pesa kaitse all hoidmise põhimõtteid. Elupaiga hea seisundi all mõeldakse pesapuistu ja selle lähiümbrust, kus üksnes toimuvad looduslikud protsessid. Tabel 3
annaabi.ee 
