mere ja Vahemere idaosa, vähemal maaral üle Gibraltari väina. Subtroopiliste alade ja ka näiteks Austraalia kalakotkad asustavad oma pesaterritooriumi aastaringselt (Poole 1989). Kalakotkad lahkuvad talvitusaladelt märtsis, jõudes põhjapoolseile pesitsusaladele keskmiselt aprilli keskpaigaks. Eestisse saabuvad kalakotkad tagasi aprillis, sageli veel enne veekogude jääkatte alt vabanemist. Randla (1976) andmeil asustavad meie kalakotkad oma pesaterritooriumid keskmiselt 22. aprilliks. Kuna ranne sõltub palju ilmastikuoludest, siis on täheldatud kalakotkaste pesapaika saabumisel märgatavaid erinevusi monel aastal on liigi isendid tagasi juba aprilli alguspäevil. Läbiränne on elavaim aprilli-mai vahetusel (Magi & Kaisel 1997). Põhjapoolseilt pesitsusaladelt lahkuvad kalakotkad augustis voi septembris. Huvitav on asjaolu, et märkimisväärne osa emalindudest lahkub pesitsusterritooriumilt 2-3
erinevaid elupaiku ning erinevad oma käitumise poolest tihti nagu öö ja päev. Osa kangurlindlasi näiteks pesitsevad üksikute (solitaarsete) paaridena, teised seevastu tihedates kobarjates kolooniates. Looduseuurija täheldas järgmisi seaduspärasusi (joonis 2.1): Metsades on kangurlindlased valdavalt putuktoidulised, nad toituvad üksikult, nende pesad paiknevad hajusalt ja on peitunud puuvõrasse; neil on suured individuaalsed pesaterritooriumid. Rohtlates seevastu on nad seemnetoidulised, toituvad salkadena, pesitsevad kobarjate kolooniatena, nende kogukad pesad paiknevad varjamatult. Millega selliseid erinevusi seletada? Crook seletas seda järgmiselt: Metsas on põhitoit - putukad - levinud enam-vähem ühtlaselt ja hajusalt. Seetõttu on kasulik toituda üksikute paaridena omaenda kaitstavatel pesaterritooriumidel. Metsas on see võimalik ka seetõttu, et pesa on kerge peita vaenlaste eest puuvõradesse.
annaabi.ee 
