sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Väike-konnakotka elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuserohketes puistutes. Väike-konnakotkas pesitseb nii okas, leht- kui segametsades, kuid reeglina väldib männikuid. Peapuuliigiks on kahel kolmandikul pesapaikadest kuusk. Jahti eelistatakse pidada niitudel, samuti jahitakse luhtadel ja põldudel. Enamiku toidust moodustavad väikesed imetajad, peamisteks saakloomadeks on uruhiired, mutid, konnad, linnud, maod ja suuremad putukad. Väike-konnakotkas jahib saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, aga ka märgaladel, põldudel ja teistel avamaastikel ning vähesel määral metsas. Saaki jahitakse lennul, konnakotkastele iseloomulikuks võib pidada saagi otsimist maas kõndides
Vulbi taimharulduste kaitseala, Pärnu jõe saar Türi linnas, Rava ja Päinurme tammikud, Purdi ebatsuugapuistu. Lisaks leidub arvukalt parke (valdavalt endisaegsed mõisapargid). Huvitavaid loodusobjekte on samuti palju - ainuüksi rändrahne ja kivikülve on Järva maakonna «Ürglooduse raamatusse» kantud 44. Järvamaal võib kohata pesitsemas kaljukotkast ja musta toonekurge, rääkimata arvukatest valge toonekure pesapaikadest. Siin liigub muude metsaloomade kõrval karusid ja hunte, jõgedes leidub nii forelli kui vähki. Maakond on rikas ka taimharulduste poolest. Sood ja Rabad Eestimaa südames Järvamaal ei ole järvesid palju. Pigem soolaukaid ja teisi veekogusid, mis Järvamaa viljakat pinda niisutavad. Norra allikad keset Eestit on ühed unikaalseimatest allikarühmadest. Sinna on koondunud nii eesti sügavaimad, selgeimad kui suurimad allikad. Pea viie meetri sügavune Sopi allikas on
mune vahetpidamata 38 ööpäeva ning juuli alguses lennuvõimestub üks või kaks poega. Levik Eestis on merikotkas põlisasukas. Peamiselt elab ta Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikualadel. Kaljukotkas Kaljukotkas on suur ja osav röövlind. Ta toob oma toidu soodest ja luhtadelt, kus toit on vähem mürgitatud kui merikotkal. Pesitseb raskesti ligipääsevates soo- ja metsakolgastes, mille inimasutus on hääbunud ning kuhu pehmete talvedega metsamehed ei pääse. Valdav osa pesapaikadest on kaitse all, mille tõttu on kaljukotka arvukus kasvanud. Kirjeldus Tiibade siruulatus on kuni 227cm ja kehakaal isalinnul on 3-3,5kg. Emalinnul aga 4,5-5,5kg. Vanemal linnul on laup tumepruun ja ülejäänud lagipea ning kukal kuldpruun. Nokk on must ja vananahk kollane. Ülemine pool linnust on tumepruun heledamate suleääristega ja kogu alumine pool näib välioludes üsna tume. Noorlinnud on aga tume-sokolaadipruunid, kuldse pealaega. Tiivalaigud ja saba tüvik on laialt valged.
annaabi.ee 
