Avalikkuse ees jäi Stalin veel mitmeks aastaks suureks juhiks ja ideaalseks riigimeheks, seda kuvandit lõhkuma hakati alles 1956. Beria aeg märts kuni juuni 1953 Stalini surma järel pandi kohe kokku uus poliitbüroo (õigemini KK presiidium tollal) ja jagati olulisemad ametipostid ümber. Poliitbüroo liikmeiks said Beria, Malenkov, Bulganin, Hrustsov, Molotov, Kaganovits, Mikojan, Vorosilov, Saburov ja Mihhail Pervuhhin (1904-1978). Partei peasekretäriks (ametlikult seda kohta küll enam ei olnud) ja Ministrite Nõukogu esimeheks (ehk siis põhimõtteliselt Stalini järglaseks) sai esialgu Malenkov, ent juba 13. märtsil pidi ta sekretäri koha loovutama Hrustsovile. Poliitbüroo liikmed tahtsid sellega ära hoida liiga suure võimu koondumist taas ühe isiku kätte ning Hrustsovi peeti ilmselt ka ohutumaks meheks parteiaparaati juhtima. Molotov sai taas välisministriks ja Beria sai taas sisejulgeoleku
lähikonda ja seal oli tal kindel funktsioon- lõbusa tooni vajadusel pidi tantsima ja lõbustama seltskonda. Hruštšovi alahinnati, saab Beriale ja Malenkovile saatuslikuks. Tuumiku puhul Stalin väga järgis, et nad tervikuna liiga tugevaks ei muutuks, ise oli initsiaatoriks sellele, et nad omavahel konkureeriksid ja rivaalitseksid. Võimuvõitlus on ka seotud ennekõike tuumikuga. Reserv oli B.Aristov, L.Brežnev, M.Pervuhhin, M.Saburov, D.Ustinov, N.Kossõgin. Vastukaaluks vanale kaardiväele ja tasalülitamaks tuumiku mõjukust oli reserv. Nemad olid mingil moel Stalinile silma jäänud sõja ajal või vahetult sõjajärgsel perioodil. Nende esile toomine pidi märku andma vanematele olijatele, et ka järeltulev põlvkond on olemas. Tegelikult reserv jaguneb ka kaheks- ühelt poolt tegemist puhtalt parteitegelastega- Brežnev ja Aristov. Ülejäänud on seotud majandusega, olid „tublid majandusjuhid“.
annaabi.ee 
