veri valvel himuline, matad mu! süda soe ja armust hell. Kõnnin katusel kui Taavet, Kuu, sa kohkud, sõrasilmne, kõike võitev, kättesaav, et vaade küselev ja kõõrd? häda heebrea tütardel! - Kuid mu päevaselgelt ilmne, Oh, mis sära, vaadelgem! et ta tuleb - Jah: see on Jeruusalem. ümber nagu piimasõõrd. Tuleb-tuleb! Loorit õlg, Peruks piitsutab mind aist. vilgub rind ja rinnal sõlg! Kõnnin katusel kui Taavet, Avab suu ja silmad suleb! põleb igatsuse haav, et Hoovab nardiõli vürts. kus ma kohtan Uuria naist? Tuigun, kätt ta ümber pannes - Kõrgemalle! Kõrgemalle! Tule, Bathseba! - - - Et saaks näha utetalle! "Johannes!" Peseb sääl ta kummargille? Mürts. Või ons ainult valge lille
küünlapäevani valitses pakane, ja veel nii kange, et kohtupalati^sekretäril suures istungitesaalis iga kolmanda sõna järel tint sule otsas ära külmas, nii et tuli protokollimine katkestada.» Eemal aga vestlesid kaks naabrinaist läbi avatud akende, sel ajal kui udu nende küünlad pragisema pani. «Kas teie mees teile õnnetusest juba on jutustanud, emand Boudraque?» «Ei. Mis siis juhtus, emand Turquant?» «Kohtu notari Gilles Godini hobune olevat flaamlaste rongkäiku nähes peruks läinud ja tsölestiini * kloostri almusejagaja meister Philippot Avrillot' maha löönud.» «Tõesti?» «Tõsi mis tõsi.» 3 8 «Linnakodaniku hobune pealegi! Mis te ütlete! Oleks veel mõni ratsaväelase hobune olnud!» Aknad tõmmati kinni. Gringoire aga oli oma mõtte-niidi kaotanud. Õnneks leidis ta selle jälle ruttu üles ning sidus selle otsad hõlpsasti ühte ja seda tänu mustlastüdrukule ja ta Djalile, kes endiselt tema ees käisid. Ta imetles nende kahe peene
annaabi.ee 
