üheaegselt. Teadvus mitte üksnes “võtab ettekujutusi vastu” (meelelisuse afektsiooni kaudu), vaid ka “seondab”, “sünteesib” neid “kogemuse objektiks”. 3. Tolle arusaama kohaselt saab teadvus lisaks sellele, et see toimib “sünteetilise ühtsusena”, iseennast sellisena ka teadvustada. Sedavõrd on see “apertseptsioon”. Leibniz nimetas ettekujutusi, mis meil millestki olla võivad, pertseptsioonideks. “Apperception” on niisuguste pertseptsioonide teadvustamine – ap tähendab midagi, mis tuleb lisaks, juurde – antud juhul perception`ile lisaks ja juurde. Pertseptsioonidele lisandub, nendega “käib kaasas” pertseptsioonide subjekti teadvustamine. Apertseptsiooni kui teadvuse võimet iseennast teadvustada käsitab ka Kant teadvuse enesega-suhestatusena. See tagab, et on üldse võimalik midagi sellist, nagu mõtlemise üle mõtlemine ja lõpuks ka puhta mõistuse kriitika ise
ajas muutuvad. Tunded ei ole pelgalt bioloogilised nähtused. Tunded on samuti kultuurilised nähtused ja neid saab historiseerida, ajalooliselt uurida. Igal ajastul valitseb oma ,,tunde- ja tajureziim", mille raames me võtame vastu, näitame välja ja tõlgendame erinevad tundeid ja tajusid. Aistingulisi teateid tajutakse läbi aegade erinevalt. Tundeajalugu saab uurida kahel tasandil 1) tunnete endi uurimine, nii nagu neid on kirjeldatud, kujutatud jne (pertseptsioonide uurimine) 2) tunnetesse suhtumise uurimine kuidas on läbi aegade erinevalt reageeritud tunnetega seonduvale, kuidas neid on väärtustatud, varjatud või tõrjutud (representatsioonide uurimine). Eelkäijad JOHAN HUIZINGA (1872-1945) üks esimesi, kes pööras süstemaatilist tähelepanu ajaloolise tundemaailma rekonstrueerimisele oma uurimistöös. Ta kirjutas 1919: "Kõigesse sellesse meelelaadi vastuvõtlikkusse, valmis-
annaabi.ee 
