luid. See näitas, et inimesed, kes neid tööriistu olid valmistanud, küttisid neid tolleks 7 ajaks juba väljasurnud loomi. 1841. a avaldas ta veenva tõestusmaterjali seose kohta. Väitis, et see osutab inimeste olemasolule juba ammu enne piiblis mainitud veeuputust. Esmalt ei leidnud ta väide kuigi suurt poolehoidu, kuid suhteliselt samal ajal tehti välitöid St. Acheulis, mis kinnitasid Boucher de Perthesi oletusi. 1859. a külastasid teda briti juhtivad teadlased, geoloog Joseph Prestwich ja antikvaar John Evans. Nad tutvusid Perthesi materjalidega ning veendusid nende ehtsuses. Nende ja järgnevate tööde tulemusel hakati mõistma inimkonna suuremat vanust, piiblidaatumit enam ei aktsepteeritud vaid hakati pidama võimalikuks inimkonna esiajaloo olemasolu. Boucher de Perthes avaldas mitmeköitelise teose "Keldi ja uputuseelsed muistised" (18471864).
määrata ka selliste kiviriistade kuuluvus. Sellega tegeles Jacques Boucher de Perthes. 1841. aastal avaldas ta veenva tõestusmaterjali inimeste kivist tööriistade ja väljasurnud loomade luude seose kohta. Ta väitis, et see osutab inimeste olemasolule juba ammu enne piiblis mainitud veeuputust. Esmalt ei leidnud ta väide kuigi suurt poolehoidu, kuid 1859. a külastasid teda briti juhtivad teadlased, geoloog Joseph Prestwich ja antikvaar John Evans. Nad tutvusid Perthesi materjalidega ning veendusid nende ehtsuses. Nende ja järgnevate tööde tulemusel hakati mõistma inimkonna suuremat vanust ning piiblidaatumit enam ei aktsepteeritud vaid hakati pidama võimalikuks inimkonna esiajaloo olemasolu. 1865. aastal, pärast John Lubbocki raamatu "Prehistoric Times" ilmumist tuli termin "esiajalugu" laialdasele kasutamisele. Need ideed sobisid hästi kokku Charles Darwini evolutsiooniteooriaga. 1859. a ilmus "Liikide tekkimine", milles ta leidis, et evolutsiooni
annaabi.ee 
