Diagnostika: kliinilis-epidemioloogiline punetiseviiruse nukleiinhappe tuvastamine (PCR) IgM ja IgG tüüpi antikehade määramine (kemiluminestsents- immuunmeetod, ELISA) Kaasasündinud punetiste diagnostika: viiruse isoleerimine IgM tüüpi antikehad seerumis ja/või antikehade persisteerumine seerumis üle aasta või ak tiitri tõus vaktsineerimata väikelapsel viiruse määramine monoklonaalsete antikehadega või PCR-ga biopsiast ja/või verest ja liikvorist 82 Profülaktika: vaktsineerimine. Punetiste vaktsiin on kõrge efektiivsusega ja 97%-l säilib immuunsus vähemalt 15-18 aastat endeemilise haigestumuse puudumisel, mõnede uuringute
viiruse suhtes reaktsioon tavaliselt ei nõrgene. Nii on teada, et gripp, punetised, leetrid ja tsütomehaloviirusinfektsioonid loovad soodsa pinnase bakteriaalsete ja teiste infektsioonide tekkeks. Püsiva immuundefitsiidi teke infitseerivate agensite suhtes. Tuntuimaks näiteks on HIV-viirus, mis muudab organismi vastuvõtlikuks suhteliselt ohutute mikroorganismide suhtes (oportunistlikud haigusetekitajad). Viiruste persisteerumine. See on omapärane dünaamilinse tasakaaluseisund ühelt polt viiruste proliferatsioonivõime ja teiselt poolt organismi immuunsüsteemi vahel. Teatud viirushaiguste puhul jäävad viirused peale esmast ägedat perioodi organismi püsima, persisteerides rakkudes. Sellistena käituvad herpesviiruste perekonda kuuluvad viirused, tsütomegaloviirus, Epstein-Barri viirus. Peristeerivad viirused on enamuse inimese IMMUNOLOOGIA EKSAM 2005/2006 võlur 100
annaabi.ee 
