b. Tihti akalkuulia (arvus väljendatud ruumisuhe) Eferentsed afaasiad: 1. Motoorne: kõne motoorse „meloodia“ häire. F sekundaarsed väljad (44, 45). a. Kõne arusaamatu, säilib arusaamine b. Kõne embolid, perseveratsioonid (eelneva tegevusprogrammi takerdumine, ei jõua järgmisesse) c. Raskusastmed: silp – sõna – keeruline sõna d. Kokutamine, kui perseveratsiooni näide, kuid pole kahjustus. 2. Dünaamiline afaasia: verbaalse mõtlemise häire. F tertsiaarsed väljad (9, 10, 46). a. Arusaamine ja artikulatsioon normis b. Raskusi tegusõnadega – seostatud jutuga (nii suuliselt kui kirjalikult) c. Kõne sisult vaene d. Voolavuse (fluency) häire Ajukoore topograafiliselt progresseeruva integratsiooni teooria Grigori I. Poljakov, „taasavastas“ E
Paljudel juhtudel on meie mõte õige, ent selle väljendamine kukub valesti välja. Fromkin (1973) ja Fromkin, Rodman (1988) on klassifitseerinud vestlustes avalduvaid kõnevääratusi: 1. Ennetamise ehk antitsipatsiooni korral kasutab kõneleja keeleelementi enne kui see lauses asjakohane oleks, sest see vastab väljendusse hiljem sobivale elemendile (näiteks öeldes "inspireeriv ekspressionism" asemel "ekspireeriv ekspressionism"). 2. Perseveratsiooni korral on tegemist juba kasutatud keeleelemendi kohatu kordamisega. Siin on esimene kasutus õige ja teine kordus väär (näiteks öeldes: "Mul on rõõm mind kohata ..."). 3. Asenduse ehk substitutsiooni korral asendab kõneleja ühe keeleelemendi teisega (öeldes näiteks " ... pärast kui on liiga hilja" selle asemel, et öelda "enne kui on liiga hilja"). 4. Ümberpööramise ehk transpositsiooni korral vahetab kõneleja kahe keeleelemendi järjekorra (öeldes näiteks "Summasega suvilas
annaabi.ee 
