ajendanud võitlema tolleaegsete Argentiina olude vastu. Ta ei osalenud ei 1943. aasta protestiaktsioonides, mille olid esile kutsunud valitsuse korraldusel toimunud 3 koolipuhastused, ega ka hilisemates üliõpilasstreikides fasistlike ja antisemiitlike liikumiste vastu. Olles küll veendunud antiperonist, näitas ta siin ennast vähem radikaalsena kui tema vanemad. Väidetavalt oli isa kunagi rääkinud, et peronistide vastu kasutatavate pommide valmistamisel palus ta Ernestolt asjatult abi. Oma viimastel tudengiaastatel astus Ernesto Federación Universitaria de Buenos Aires (FUBA) liik- meks- organisatsioon, milles domineerisid sotsialistliku ja kommunistliku maailmavaatega üliõpilased. Riigis toimuvad sündmused ei jätnud mõju avaldamata Ernesto poliitilise ja sotsiaalse teadlikkuse arenemisele, kuigi lõplikult kujunes tema maailmavaade välja alles Guatemalas ja Mehhikos
sektori tugevdamine. 1950. a-te majanduslikud raskused aitasid kaasa Peroni populaarsuse vähenemisele ja ta kukutamisele 1955. 1955-58 oli võimul kindral P. Aramburu, 1958-62 leppimatute radikaalide esindaja A. Frondizi. Viimane taastas dem. Vabadused ja alustas suhtelmist sotsiaal. Riikidega, läks aga a-st 1959 koostööle USA ja sisereaktsiooniga (Argentiina KP keelustamine 1959), mis hõlbsustas 1962 tema kukutamist peronistide tugevnemist kartva armee poolt. Massiliikumine ei võimaldanud äärmuslikel parempoolsetel sõjalist diktatuuri kehtestada. 1963 valiti presidendiks Kodanlik.Radikaalse Rahvaliidu esindaja A. Illia, kes aga kukutati sõjalise pöördega 1966. Parteidest (u.60) on tähtsamad Kodanlik-Radikaalse Liidu lõhenemisel 1957 tekkinud Kodanlik-Radikaalne Rahvaliit (konservatiivsema suunitlusega) ja Leppimatute Kodanlik-