seetõttu pole nende LPSd toksilised. Lipopoüsahhariide nimetatakse ka endotoksiinideks. Vabanevad verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Põhjustavad inimesel palavikku, põletikku ja sokki. G(+) bakterite rakukest koosneb: paksust (20-80 nm) peptidoglükaankihist, mis moodustab kuni 80% rakukesta massist, Kestateihhuuhapetest, mis läbistavad peptidoglükaankihti, Lipoteihhuuhapetest, mis seostuvad ka membraani lipiidkihiga. Vähesel määral periplasmat. Teihuuhapped (teichoic acid) on glütserool- või ribitoolfosfaadi polümeerid. Monomeeride vahel fosfodiestersidemed. Kovalentselt seotud peptidoglükaani muraamhappe jäägiga. Lipoteihhuhapped on seotud rakumembraani lipiidkihiga. Teihhuhapete vabadele hüdroksüülidele seostuvad mitmesugused jäägid, nagu suhkrud ja aminohapped. Ulatuvad välja raku pinnale, neile saavad adsorbeeruda faagid- ,,tutvustavad" rakku immuunsüsteemile. 25
kolmanda osana on membraani tsütoplasma-poolses osas ATPaasid (MalK), mis genereerivad transpordiks vajaliku energia ATP hüdrolüüsiga. ABC-transportereid iseloomustab väga kõrge substraadispetsiifilisus. Substraadiga seonduvad ABC- transportsüsteemi valgud võivad periplasmas ringi liikuda ning seonduda substraadiga isegi siis, kui substraadi kontsentratsioon on 1 M (1 x 10-6 M). G(+) bakteritel on sarnane transportsüsteem samuti olemas, kuid erinevalt G(-) bakteritest pole neil periplasmat ning substraati siduv valk on lipoproteiin ning ankurdunud membraani. Prokarüootidest on leitud üle 200 erineva ABC- transporteri. Modifitseerivad transporterid on transporterid, mis substraadi transportimise ajal modifit-seerivad substraati. Näiteks E. coli glükoosi transportersüsteem PTS (inglise keeles phosphotrans-ferase system), mis fosforüülib glükoosi rakku transportimisel. Modifitseerivad transporterid koosnevad mitmest valgust
annaabi.ee 
