ulatusest. Aja jooksul ilmub rögasse veri kiudude või väheste hüüvetena. Neid võidakse mitte märgata ja veri avastatakse mikroskoopilisel uurimisel. Ilmne veriköha on juba laguneva vähi tunnus. Üks sagedamaid nähte on aeg-ajalt esinev vilistav heli hingamisel. Mõnikord vaevab neid hingeldus, algul lühiajaliste, hiljem järjest pikenevate ja süvenevate hoogudena. Valu rindkeres tekib siis, kui kasvaja areneb kopsu perifeersemas osas ja kaasnev põletik ärritab parietaalselt pleurat. Sageli tõuseb kehatemperatuur (Bogovski, Loogna, Rahu 1989). Kopsuvähi ravi Mitteväikeserakulise kopsuvähi tervendav ravi on võimalik üksnes kasvaja ja tema levikuteede kirurgilisel eemaldamisel. Lokaalse kasvajavormi korral on kirurgilise ravi valikmeetoditeks lobektoomia ja pneumonektoomia. Operatsiooni käigus eemaldatakse kopsu üks sagar või terve kops ühelt poolt koos mediatsinaalsete lümfisõlmedega
rögaeritus, mille omadused (vahune, mädane), sõltuvad infektsioosse protsessi laadist ja ulatusest.Varem või hiljem kaasneb köhaga rögaeritus. Aja jooksul ilmub rögasse veri kiudude või väheste hüüvetena, mida inimene ei pruugi märgata. Ilmne veriköha on juba laguneva vähi tunnus. Üks sagedasemaid nähte on aeg-ajal esinev vilistav heli hingamisel. Mõnikord vaevab haigeid hingeldus, mis järjest süveneb. Valu rindkeres tekib siis, kui kasvaja areneb kopsu perifeersemas osas ja kaasnev põletik ärratab parietaalset pleurat. Sageli tõuseb kehatemperatuur, tingituna vähikolde ümber arenevast pneumoniidist. Kopsuvähki saab eristada muudest kroonilistest haigustest ainult kompleksse uuringu põhjal (Loogna jt 1989). Tsentraalse kasvaja vormi korral haigus sageli avaldub köhaga (algul kuiv, hiljem märg) ja tekib ülemäärane rögaeritus mäda ja veresegune röga koos köhaga. Sageli haiged kaebavad hingeldust ning õhupuudust
positsiooniklassi, nt käände või arvu klassi. On tavaline, et ühe positsiooniklassi liikmed on süstemaatilistes suhetes kindlate süntaktiliste ja semantiliste omadustega. Käänded väljendavad fundamentaalseid süntaktilisi suhteid, liidepartiklid väljendavad pragmaatilisi suhteid. Alati leidub üleminekunähtusi. Positsiooniklasse on kergem määrata aglutinatiivse sõnastruktuuriga keeltes. Tunnused ja lõpud ehk muutemorfeemid esinevad üldreeglina perifeersemas asendis kui tuletusmorfid. Sõnade morfotaktilistel äärealadel sõna alguses ja lõpus esinevad kliitilised morfeemid. Tuletusliited mõjutavad oluliselt sõna leksikaalset tähendust, nende abil saab moodustada isegi uusi sõnu. Võrreldes muute- ja tuletusmorfeemidega on kliitikud tüvega nõrgemini seotud. Sageli nad tegelikult ei seostugi tüvega, vaid liidetakse juba muudetud sõnavormidele või koguni tervikfraasile
annaabi.ee 
