Vallo Rauni tragikomöödia ,,Naine tahab tantsida" · Leppemärgid: Isikudeiksis Ruumideiksis Ajadeiksis Mees: Ah! (performatiiv) Naine: Pead sa oma sõrmi ka igale poole toppima? (ekspressiiv kirumine) Või tahad sa öelda, et jälle olen mina süüdi? M: Ma olen ju vait. N: Sa kavaldad. Tegelikult otsid sa võimalust süüdistada mind. M: Lihtsalt vastik. N: Kook lõigata kihiti kolmeks... niisutada pihlakaveini ja suhkrusiirupiga... katta vahukoorega... vaniliini ja pähkleid... M: Ptüi! (performatiiv) Siin pudelis on äädikas. N: Kui ma ütlen, et see on pihlakavein, siis see on pihlakavein.
Seetõttu püüab kuulaja leida mingi teise võimaluse nende mõtestamiseks (naine kui füüsiline olend naine kui kergemeelne olevus). Iroonia, metafoor, hüperbool -- kõik need ümbermõtestamise juhud loovad olukorra, kus tõesuse postulaadi rikkumine, st silmnähtav ütluse otsese tähenduse valesus sunnib kuulajat otsima ütluses varjatud mõtet. John Langshaw Austin keskendus kõneakti tüübile, mida ta nimetas performatiivseks Performatiiv kõnetegu, siin on tegemist kõneaktiga, kus kõneleja lisaks ütlemisele ka teeb midagi: millegi ütlemine tähendab millegi tegemist (Austin, 1962). Performatiivsed kõneaktid sisaldavad performatiivseid verbe (nt ma väidan, arvan, kinnitan, kuulutan jmt). Kõneaktid Lokutiivne kõneakt, väljenduslik. Grammatiliselt õigesti koostatud lause, millel on tähendus Illokutiivne kõneakt (küsimine, vastamine, lubamine jne), kõnetegu. Väljendab midagi.