tasub täies ulatuses tööandja. Tabel 3 Cleiss, 2010 1991. aasta Finantsaktiga otsustati, et sotsiaalmaksu peavad maksma kõik inimesed, kes elavad Prantsusmaal ning kes saavad kohustuslikust tervisekindlustusest kasu. Tulud, mis sotsiaalmaksust tulevad, eraldatakse sotsiaalkindlustuse eelarvesse, spetsiifiliselt riiklikele peretoetustele, solidaarsusfondi pensioniskeemi ja kindlustusse. 1996. aastal loodi panustamine sotsiaalvõlga (0,5%), mis tuleneb Prantsusmaal elavate inimeste sissetulekutest ja oleneb ka nende varanduse suurusest. Alguses loodi see 13-ks aastaks, kuid 2004. aastal see limiit tühistati. (Deflassieux, 2011). VÕRDLUS EESTIGA Eesti Prantsusmaa Käibemaks Standardmäär on 20% Standardmäär on 19.6%
olenemata. Olulisemad sammud selle saavutamiseks on luua lastega peredele majanduslikult võrdsed tingimused (võrdsed võimalused meestele ja naistele; lapsevanematele, võrreldes kogu ühiskonnaga) ning kindlustada nii valitsuse kui ka iga inimese tasandil teadlikud otsused piisava informeerimise teel. Perepoliitikale suunatud vahendid on Euroopas aasta-aastalt suurenenud, ometi on erinevate riikide kulutused sellele vägagi erinevad Eesti kulutused laste- ja peretoetustele moodustasid 1998. aastal 1,5% rahvuslikust koguproduktist, mis on vähem kui Euroopa arenenud majandusega maades, kuid rohkem paljudest nn endistest sotsialistliku majandusega riikidest ning Lõuna-Euroopast. Alates 1990. aastate algusest on Eestis peretoetuste siirded reaalväärtuses pidevalt vähenenud (Ainsaar, 2000; Kuddo, 2001). 3 Perepoliitika põhimõtted