Väiketalunikke enam ei ole. Maal peab olema endal transpordivahend, et linnas tööl käia. Ja kui seda pole, ongi ainus võimalus töötus. Sellest seisust on väga raske välja tulla. Paljud inimesed ongi maalt linna kolinud, sest maal ju tööd pole. Eesti äärealadel ja kohtades, kus linnad on kaugel, elavadki maal ainult pensionärid, alkohoolikud, üksikemad. Seetõttu ongi maarahva hulgas kiire kihistumine. Ning elu maal on välja suremas. Ma ei usu, et maaelu mudel peretalud pluss ühistud, oleks enam võimalik. Selleks oleks vaja väga kardinaalselt muuta Eesti maaelu. Ning minu silmis pole see enam võimalik. Rong on juba läinud ning me oleme sellega hiljaks jäänud. Sellega tehti küll algust Eesti taasiseseisvumise algul. Kuid siis läks asi käest ära. Riik oleks pidanud väiketalunikke rohkem toetama. Ellu jäid ainult suured ja tugevad. Praegu on maa, mets ja tootmisvahendid suurkapitali omandis. Paljude ettevõtete omanikud on hoopiski välismaalased
000ni 1990. aastal. Ida-Saksamaal, kus talud olid sotsialistliku korra raames natsionaliseeritud, oli umbes 5100 põllumajandustoodangu kollektiivi keskmiselt 4100 ha haritava maaga. Ühinemist saati on umbes kolmveerand neist jäänud ühistuteks, osaühinguteks või aktsiaseltsideks. Teised said tagasi oma algsed omanikud - kui neid kui neid oli veel võimalik leida - või müüdi erakätesse, saades umbes 14 000 eratalu. Lääne-Saksamaal ja äsja erastatud taludest Ida-Saksamaal on peretalud ülekaalus. 630 000 talu kohta on 750 000 täistööajaga töötajat. Sellele lisaks on palju veel osalise tööajaga töötajaid. Kuigi talude arv on vähenenud, on tootmine tegelikult kasvanud tänu tõhusamatele tootmismeetoditele. 1990ndate alguses võis üks talunik toota piisavalt toitu 75 inimesele, palju rohkem kui 1950ndatel või 60ndatel. Põllumajandustooted erinevad piirkonniti. Saksamaa, tuntud oma 82,5miljonilise elanikkonna
annaabi.ee 
