hoolitsevad oma ala spetsialistid ning lapsed saavad lasteaiast või hoiust kvaliteetse hariduse ja hoolitsuse. Lastehoiu kui poliitlise küsimuse üle on arutatud alates 19 sajandist. Industriaalses 10 heaoluriigis mõisteti ametlikku lastehoidu kui vaeste perede sotsiaalsete vajaduste rahuldamise abinõud või väikeste laste sotsialiseerumise ja arendamise poliitikat. Esmaseks ülesandeks oli osutada seda teenust töötavatele emadele, et see täiendaks teiste perepoliitikate eesmärke, mis tagavad leibkonna sissetuleku ja toetava hoolduse perekonnas. See võiks oma funktsioonilt olla väga ulatuslik, kuid enamasti pakutakse emadele tööd osalise ajaga ning sellega pole mõeldud emade tulusa palgatöö toetamist (Neumann 2012). Ka see, kui emadele võimaldatakse osalise ajaga töötamist ning lapsele lastehoiu kohta, võib leevendada oluliselt sotsiaalseid probleeme. See annab naistele võimaluse enda arendamiseks ning ülestöötamiseks, ilma et peaksid sel ajal
teisejärgulistesse ja erinevatesse. IÕK leiab siiski, et koos sallivuse suurendamisele suunatud teavitustegevusega võimaldaks partnerlusseadus lõpptulemusena jõuda abieluinstitutsiooni avamiseni samasoolistele paaridele. Eesti Naisühenduste Ümarlaud (ENÜ) rõhutab, et juba aastakümneid on perekonnastruktuurid Eestis muutunud, liikudes patriarhaalsele abielule tuginevatest vabale kooselule tuginevateks. ENÜ on seisukohal, et perepoliitikate arendamine peaks kaasas käima perekondades toimuvate strukturaalsete muudatustega ja võrdselt abielul baseeruva kooseluga käsitlema vabakooselusid ning perekonnataolisi kooslusi. ENÜ leiab, et JM peaks koostama seaduseelnõu, mis annaks võimaluse mitteabielulises püsivas vabas kooselus elavatele inimestele seadustada oma suhted. Seejuures tuleks kohelda võrdsetel alustel nii erisoolisi kui samasoolisi paare.
annaabi.ee 
