taotlemine, majanduslikud, sotsiaalsed, feministlikud põhjused ja laste huvid. Kernthaler jt (1999) jagavad Euroopa riigid neljaks: Skandinaavia maad, kus perepoliitika on tihedalt läbi põimunud sotsiaalpoliitikaga ning tugevalt kõigi poolte võrdsust taotlev; saksakeelsed riigid, kus pere kui institutsioon on suure tähtsusega; anglo-saksi maad, kes algselt toetasid vaid kõige enam abi vajajaid, ning väga noore perepoliitikaga Lõuna-Euroopa riigid. Euroopas puuduvad riigid, kes loeksid oma praegust sündimuse taset liiga kõrgeks. Enamus Ida-Euroopa maid hindab sündimuse taset riigis liiga madalaks ning sooviks seda tõsta. Eesti eristub oma ida- ja lõunanaabritest riigipoolse neutraalse hoiakuga sündimuse tõstmisesse, kuigi sündimuse tase on samuti väga madal. Eesti perepoliitika eesmärgid on sõnastatud 2000. aastal valminud perepoliitika kontseptsioonis. Selle järgi
Teisalt leidub nende kolme vahel ka erinevusi. 6.1 Survegrupi ja erakonna erinevused Erakond püüab saavutada oma eesmärke valimiste tulemusel võimule pääsedes ja valitsuses olles neid ellu viies. Survegrupp taotleb aga valitsuse või poliitikute mõjutamist väljastpoolt, ilma ise võimul olemata. Erinev on ka erakonna ja survegrupi programmiliste nõudmiste ulatus. Erakonna programm katab kogu valdkondade spektri, alates näiteks välispoliitikast ja lõpetades perepoliitikaga. Survegrupp keskendub aga mingile ühele valdkonnale või probleemile – näiteks keskkonnahoiule või kodumaise põllumajanduse toetamisele. Erakonnal on alati kindel liikmeskond ja organisatsioon koos põhikirjaga. Enamiku survegruppide puhul on see samamoodi, kuid esineb ka niisuguseid ühendusi, mille liikmeskonda on raske määratleda. Näiteks AIDS-i vastastes kampaaniates osaleb sadu inimesi, kes pole ühegi organisatsiooni või ühenduse liikmed. 6.2 Survegruppide liigid
annaabi.ee 
