Esineb ka armastusi talu ja maatükki nimel. Esile võiks tuua A. H. Tammsaare ,, Kõrboja Peremehe", kus Anna peab Kõrboja peremeheks sobilikuks Katku Villut, kes oli töökas ja veidi põikpäine mees. Villu meelest ei sobinud Kõrboja peremeheks sant mees ja ta lasi end maha. Kirjanduses võib kohata ka keelatud armastust, see aasta lugesime me A.Kitzbergi ,,Libahunti", mis kõneles perest, kuhu tuli elama tütarlaps, kelle emaks peeti nõida. Perepojale Tiina meeldis, aga pere oli selle vastu. Samuti peretraditsioonid keelasid tal kooselu. Margust aga võlus Tiina vabameelsus ja looduse armastus. Külarahvas uskus, et Tiina on libahunt. Tiina oli löödud ja jooksis metsa. Marguse pere oli õnnelik, et tüdrukust lahti said, Margus oli kurb. Hiljem Tiina kutsus Margust metsa elama, kuid Margus kõhkles. Tiina jooksis metsa tagasi. Ühel päeval tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus soovis
naise korteris läbi, kuid ehteid ta ei leidnud. Ta heitis magama. Hommikul ärkas ta Marta hääle peale. Naine tuli teatama, et Taavi naisel ja pojal õnnestus samal ööl lahkuda kui mees oli Tallinnasse suundunud. Marta oli oma ehted maale viinud. Ehteid polnud enam vajagi, sest paadiomanik ei tahtnud paati müüa. Taavil tõusis palavik. Ta tervenes ühe päevaga ning hakkas siis dokumente korda ajama. Töötõendit aitas talle muretseda Arno. Hiiel oldi sügistöödega lõppjärgus. Perepojale tuli hilinenud mobilisatsioonikäsk.. Kõhva Reku (päris nimi Ebehard Kõhva, rumalavõitu, Võllamäe Jaagu poeg) oli alati armeesse tahtnud, kuid teda oli alati välja praagitud. Seekord tunnistati ta sobivaks. Hiie pere mehed peitsid end ning kogu pere jälgis pidevalt koduümbrust. Hilda hoolitses erilise hoolega just Tõmmu eest. Mees pidas teda veel aga liiga nooreks, et olla tema pruut. Liikusid jutud vlassovlaste röövretkedest taludesse. Seda teemat arutati küla peremeestega.
Ta heitis magama. Hommikul ärkas ta Marta hääle peale. Naine tuli teatama, et Taavi naisel ja pojal õnnestus samal ööl lahkuda kui mees oli Tallinnasse suundunud. Marta oli oma ehted maale viinud. Ehteid polnud enam vajagi, sest paadiomanik ei tahtnud paati müüa. Taavil tõusis palavik. Ta tervenes ühe päevaga ning hakkas siis dokumente korda ajama. Töötõendit aitas talle muretseda Arno. Hiiel oldi sügistöödega lõppjärgus. Perepojale tuli hilinenud mobilisatsioonikäsk.. Kõhva Reku (päris nimi Ebehard Kõhva, rumalavõitu, Võllamäe Jaagu poeg) oli alati armeesse tahtnud, kuid teda oli alati välja praagitud. Seekord tunnistati ta sobivaks. Hiie pere mehed peitsid end ning kogu pere jälgis pidevalt koduümbrust. Hilda hoolitses erilise hoolega just Tõmmu eest. Mees pidas teda veel aga liiga nooreks, et olla tema pruut. Liikusid jutud vlassovlaste röövretkedest taludesse. Seda teemat arutati küla peremeestega.
Tants oli varemalt mingi hüppetants ¾ taktis, mille viisid tuletavad meelde kas labajalavalssi või polkamasurkat (viruvalssi). Mangumislaulus paluti pereisalt ja -emalt ande (kala, liha, kapsaid, õlut, vorste). Erinevalt mardisantidest nurusid kadrid ka takku, villu, lina ("Katri tahab takkusida, Katri vingub villasida, nuuksub lina nuustakaida!"). Tänu- ja soovimislauluga tänati andide eest, pöördudes iga talupere liikme poole eraldi: peremehele sooviti viljaõnne, perepojale hobuseõnne, sulastele koerteõnne, pereminiale lasteõnne, peretütrele kosilaseõnne jms. Väljudes või juba õues lauldi hüvastijätulaulu, lubades järgmisel aastal tagasi tulla. Sajatuslaulu lauldi siis, kui ei avatud ust ega lastud sisse. Sajatustes kuulutati karjale kadu ("saagu su sead surema"), perele tõbesid, nälga ja muud ebaõnne ("susi sitku supipatta", "jääge te koju kopitama", "saagu sul savitse latse").
talurahvaga. Reeglina ikka abielluti mujale, kuid siis pidi senjöörile trahvi maksma. Pärisorjuse puhul surnukääeõigus oma olenduselt oleks pidanud tähendama seda, et kui mingi vara jää pärijateta siis ta jääb kirikule, kuid surnukäeõigusega talukohad olid vaid taluniku elu ajal, pärandamist ette ei nähtud, peale peremehe surma langeb maavaldajale ( senjöörile see). Mainmorte kohustusega talud üldiselt läksid siiski alles sii süle talu perepojale, kui ta elas selle katuse all ja sujuvalt toimus üleminek. Kui aga talu võttis üle perepoeg, kes vahepeal oli teeninud kuskil mujal, pidi juba maksma trahvi. Saksamaal mainmorte termin tihti bestbort e parim pea, võeti karjast ( talu karjast) parima veise. Mainmorttable oli pr üldiselt levinud sünonüüm pärisorjadele.Taille suurust suurendati igaasta siis mainmorte kaot ja sai talu osta . 14 saj mainmorte väga levinud, 16 sajandiks mainmorte vaid teatud piirkondades. Lisaks
annaabi.ee 
