Kuna teoses valitseb valdavalt argine õhkkond, võib väita, et eestlane oli töökas. Sel ajal valitses sama põhimõte, mis präägugi: kes ei tööta, see ei söö. Süüa tahtis aga igaüks ning tööd pidi tegema. I tantsus muutis töö tegemise eriti meeldivaks see, et töö, mida talus tegema pidi, tehti ise endale, kuna maa oli mõisnikult vabaks ostetud. See tekitas peremeestes erilise armastuse oma maa ja saagi vastu. Suhtumine töötegemisse muutus ka perepojal Jüril, kui ta oli teada saanud, et temast saab talu uus peremees. Ennine trots ja viha palgata töö vastu oli asendunud lootuste ja ootustega. Tööd tehti ka IV tantsus, kuigi mitte lustiga, nagu seda 30 aastat varem oli tehtud, sest vahepeal oli toimunud kollektiviseerimine ja talud olid kõik kolhoosi all. Tööd ei tehtud enestele ja seetõttu venis viljapeksu aeg tihti hilissügisesse, sest puudus initsatiiv. III tantsus varjutab aga
aastas rohkem kui ükski teine naine, tehes tööd, mis talle tõeliselt meeldib. Kui aga teha päevast päeva ebameeldivat tööd vaid selleks, et raha teenida, siis ei ole arvatavasti ,,õnnelik" see sõna, millega indiviid end kirjeldaks. Seega on väga tähtis leida töö, mis vastaks isiku tahtele ja võimetele. Karjääritee peab aga iga inimene ise valima, mitte vanemate ega sõprade õpetustest lähtuma. Näiteks Jon Turteltaubi filmis ,,While you were sleeping". Perepojal on soov hakata oma äri ajama, kuid isa tahab, et poeg jääks perekonna mööbliäriga tegelema. Poeg küll järgib isa palvet, kuid pole ise seejuures põrmugi õnnelik. Seega saab järeldada, et inimene saab olla õnnelik ainult siis, kui ta teeb tööd, mida ta tõepoolest armastab. Kuulus Brasiilia kirjanik Paulo Coelho ütles kord oma teoses ,,Alkeemik": ,,Õnn on miski, mis mitmekordistub, kui seda jagada.". Mina olen selle väitega sajaprotsendiliselt nõus.
katelgi, mille marki keegi ei tea. Tal pole enam kohustusi, tal tuleb vaid elada elamise ja enda pärast. Ta teab, et elu koosneb unistustest ja tahetest, ning mõlemad teevad ühevõrra õnnetuks, nõudes millegi muutumist või murdumist. Jüri Aniluik- Matsi keskine poeg. Tal on piklik valge nägu, millelt ei või midagi kindlapiirilist välja lugeda. Tema arust on vaemate jutt selleks, et see kõrvust mööda lasta. Tal on targem ja tõsisem nägu ees kui mõnel teisel perepojal ümbruskonnas ja seda ei maksa unustada. vilistab, viisi küll mitte, selleks pole tal võimeid, vaid niisama meelemõnuks; lükkab kohustusi edasi, seni kuni häda käes ja siis on vihane. Tal on kinnine ning karm iseloom, mis pärast pole tal ka tüdrukutega vedanud. Ta ei ole elus Tartu kaubahoovist kaugemale saanud. Kõik ärritab ja vihastab teda äärmiselt. Tema arvamust ei ole kunagi küsitud, just nagu oleks ta mõni kõrvaline inimene, mõni päevaline, hulgus või koguni harjusk
annaabi.ee 
