Lõuna- ja Ida-Euroopasse, samuti valdavalt eurooplastest rahvastikuga maadesse teistel kontinentidel (Argentina, Austraalia, Uruguay jt). 20. sajandi esimesel poolel järgnesid paljud Ladina-Ameerika ja mitmed Aasia maad. Aafrikasse jõudis demograafiline moderniseerumine maailmajagudest viimasena. Nüüdis-Aafrika demograafiline profiil Aafrika puhul väärib rõhutamist eeskätt ülemineku väga hiline algus. Sündimuse osas saab muutuse kindlatest märkidest pereplaanimise levik ning kõrgema järjekorra sündide sageduse vähenemine kontinendi kui terviku ulatuses rääkida 1980. aastate lõpul, paljude Sahara-taguste riikide puhul aga alles enne aastatuhande vahetust. 20052009. aastal ulatus Aafrika keskmine sündimustase 4,6 lapseni naise kohta. Võrdluseks, kogu maailma vastav näitarv oli samal perioodil langenud 2,8 ning Aasias 2,35 lapseni. Kõrget sündimust kannavad eeskätt Lääne-, Kesk- ja Ida-Aafrika maad, kus
pooltel juhtudel sünnib laps ka väljaspool registreeritud kooselu. Samal ajal on tegelik vallassündimus püsinud viimase nelja-viie aastakümne vältel ootamatult stabiilsena (umbkaudu 10%), nooremates põlvkondades isegi veidi kahanedes. Eesti rahvastikku iseloomustab ka äärmiselt kõrge abortiivsus. Kaasaegsete rasestumisvastaste vahendite ebapiisava kättesaadavuse ja eelkõige äärmiselt puudulike asjakohaste teadmiste tõttu on abort olnud paljude naiste jaoks pereplaanimise põhivahend. Tähelepanu pole pööratud ka abortide laialdase leviku tagajärgedele: tõenäoliselt võib madalat viljakust ja viljatuse varasemat levikut osaliselt just abortiivkäitumise süüks pidada. 1990. aastate lõpu keskmine sünnieluiga vastab küllalt täpselt tasemele nelikümmend aastat tagasi: 19. sajandi keskpaigas alguse saanud sünnieluea kasv peatus 1950. aastate lõpus. Keskmine eluiga stabiliseerus seejuures kaasaja standarditest lähtudes väga madalal tasemel
annaabi.ee 
