teisel pool oli pajusaare talu. Lisad Enno ja Paju o saadud esiisade kaudu. Talud mõlemad olid pealtnäha kehvavõitu nagu enamasti sel ajal kõik hoonedki õlgkatusega, suitsunud, ilma korstnata ja paar väikest akent. Paremal pool jõe kallast Ennosaare talus oli peremeheks Ain Enno, Peedi poeg ta oli suurt kasvu ja tugevate laiade õlgadega mees ning alles noorepärane 35-40 aasta vanune. Oma peremehe seisuse kõrval pidas ta peremeheseisuse kõrval ka mõisa kupja ametit. Aga kümne aasta eest ta naine suri kelle ta teiselt poole Pajusaare talust oli toonud. Vana Ennossaare Peedi teine naine , praeguse peremehe võõrasema, kes alles elas ja vanaemana majas valitses ja talutütart miniaks soovinud. Õndsal perenaisel oli 6 aastane poeg Peet järele jäänud, selle võttis vanaema oma hoole alla ega sallinud uut noort ema. Ta pidas väikest poissi oma pojaks. Kellest keegi muu ei hoolinud ja hiljem kui veel teine väike
kaotanud, ikka pakuvad nad teadlastele vajalikku informatsiooni ja huvitavaid ideid. Otto Wilhelm Masing (1763 – 1832) Ligi kahe sajandi vältel olid eesti kirjanduse peamisteks viljelejateks baltisaksa literaadid, eeskätt vaimulikud. Ent 19. Sajandi alguseks olud muutusid ja talupoeg vabanes pärisorjusest, „lasti priiks“. Ehkki tegemist oli formaalse aktiga, lõi see ometi eeldused talude päriseksostmisele. Sellega kaasnes isikutunnistus koos perekonnanimega, peremeheseisuse uhkus ja väärikus. Eesti maainimesed ei olnud enam ainult „pastlakandjad“, vaid nende sekka tulid nn saapamehed: peremehed, köstrid, möldrid, mõisa- ja vallaametnikud, kõrtsmikud, koolmeistrid, rätsepad. Materiaalsete väärtuste kõrval hakati aina rohkem hindama vaimseid. Suhtumine raamatusse muutus nõudlikumaks, primitiiv-didaktiline laad lugejat enam ei rahuldanud. Niisugustes ühiskondlikes oludes hakkas kirjamehena tegutsema O. W. Masing, kes „küünib
annaabi.ee 
