See mükoriisatüüp valitseb liigirikastes niidukooslustes ja vihmametsades, mõjutades taimeliikide ohtrussuhteid, seega koosluste mitmekesisust. Mükoriisa teised vormid Mükoriisa teised vormid. "Lähiminevikus", viimase 50 miljoni aasta jooksul on tekkinud mitmesuguseid mükoriisavorme, kus seensümbiondiks on enamasti samad kand või kottseened, mis moodustavad mõnedel peremeestaimedel ektomükoriisat. Mükoriisa areng on olnud eriti mitmekülgne kanarbikulaadsetel. Kanarbikulistel on välja kujunenud arbuskulaarse mükoriisaga sarnane erikoidne mükoriisa, kus seenehüüfid kasvavad rakkude sees. Erinevalt arbuskulaarsest mükoriisast ei levi aga sümbiontne seen rakust rakku, vaid peab alustama iga taimerakku asustades otsast peale: läbi välimise rakuseina. Mükoriisade teke
tegu (seente puhul too välja, kas kottseen, kandseen, ikkesseen, viburseen või seenetaoline organism). Taksonoomia · Hõimkond: Heterokonta(stramenopiilid) · Klass: Oomycetes(munaseened) · Selts: Pythiales · Sugukond: Pythiaceae(tõusmepõletikulised) · Perekond: Phytophthora · kuulub Eukaryota (eukarüootide) ehk päristuumsed organismid. · hõimkond Oomycota (munasseened), · Biotroop · juurepatogeen · Põhjustab peremeestaimedel juuremädanikku ja äkksurma Kastanid, tammed... Juuremädanik, haavandid tüvel,... P.Cinnamomi Keskkond Peremeestaimed · Arvatakse, et P. cinnamomi peremeestaime hulk võib ulatuda kuni 1000 liigini. · Levinumaks peremeestaimeks Euroopas:Castanea sativa (euroopa kastan) - põhjustab enamasti juuremädanikku ja haavandeid tüvel.
Heidi Tamme (2004) uuringud näitasid, et morfoloogiliste kriteeriumite järgi eristatud liigid Peziza varia ja P. violacea kompleksides moodustavad vastavalt vaid ühe või siis kaks fülogeneetilist liiki. Konflikt fülogeneetiliste ja teiste liigikriteeriumite vahel ilmnes perekonna Epichloë uuringutes, kus fülogeneetiliste kriteeriumite alusel polnud võimalik eristada liike E. typhina ja E. sylvatica hoolimata sellest, et need kaks liiki pole interfertiilised, kasvavad erinevatel peremeestaimedel ja on eristatavad morfoloogiliselt (Schardl & Craven, 2003, Box 1). Veelgi enam, selle perekonna liigid moodustavad mittesugulises staadiumis omavahel heteroploidseid hübriide (Kuldau et al., 1999). Liikidevaheline hübridisatsioon on ilmselt palju tähtsam evolutsiooniline protsess paljudes seenerühmades, kui seni arvatud. Kuigi liikidevaheline hübridiseerumine teeb liikide piiritlemist fülogeneetilise analüüsi abil keerulisemaks, vähendades toetust ristuvate
hulka. Lendkarvadega, siis kannab neid tuul (võilill). Umbrohud kasutavad ära valgustingimusi. Umbrohud on kohanenud levima loomade karvades, seedetraktis jne. Vegetatiivselt levivavd umbrohud varre- või juureosade abil, kas mullas või selle pinnal. 8. Umbrohtude agrobioloogilised rühmad 1. Toitumisviis · mitteparasiitumbrohud · parasiitumbrohud - toituvad osaliselt või täielikult peremeestaimedel. Poolparasiittaimedel pole praktilist tähtsust. Väga ohtlikud on täisparasiidid - Võrmid (neil eiole lehti, ega juuri. Väändunud varrel on iminapad, mis kinnituvad peremeestaimele ja siis toituvad selle kaudu. Raskesti tõrjutav.) 2. Paljunemisviis enamus paljuneb seemnetega (e. generatiivselt), pikaealised on aga võimelised paljunema peale seemnete veel ka juure- ja varretükkidega või lehtedega (e. vegetatiivselt); 3
annaabi.ee 
