dubliniensis kliinilisi tüvesid ja leiti, et HGT võib olla toimunud ühe perekonna liikide vahel. Kahel C. albicans isolaadil 301 isolaadi seas tehti kindlaks genotüüp, millises 25S rRNA geeni I grupi intronisse oli transponeerunud C. dubliniensis introni sarnane insertsioon (Tamura et al., 2001). Transposoonid on geneetilised elemendid, mida on leitud nii pro- kui eukarüootides. Erinevalt teistest geenidest on nad võimelised liikuma peremeesgenoomi sees uude asupaika. Transposoonide transpositsioon kodeerivatesse DNA järjestustesse ja nende poolt algatatud kromosoomide ümberkorraldustel on suur mõju geeniekspressioonile ja genoomi evolutsioonile. Kuigi hüüfe moodustavatel seentel avastati transposoonid alles hiljuti, leitakse neid üha enam ja seostatakse HGT-ga (Kempken & Kuck, 1998) (joonis nr 2 tähistatud TY). Viimased uuringud on näidanud, et kuigi 20% kirjeldatud seentest on arvatud olevat mittesuguliselt ja
suhtes.Iseloomustada neid kõiki. 1.Sõeluuringu meetodid (sihtmärgi spetsiifilisus madal) Promootor- ja/või terminaatorjärjestused, antibiootikumi-resistentsust kodeerivad järjestused 2. Geenispetsiifilised meetodid 3. Konstruktispetsiifilised meetodid Geenikonstrukti koosseisu kuuluvate külgnevate elementide ühenduskohad (näiteks promootori ja geeni vahel) 4. Liinispetsiifilised meetodid (sihtmärgi spetsiifilisus kõrge) Peremeesgenoomi ja inserteeritud DNA vahelised integratsioonilookused Võimalik probleem: geenide kuhjumine (stacking) Pesa pCR- 2 praimeri paari (teine paar on esimese lõigu sisene-> tundlikkuse tõstmine) Multiplex PCR- mitu paari praimereid-> mitu järjestust. Hübridiseerimistemp peavad sarnased olema. RRsoja- kahe elemendi vaheline ala amplifitseeritakse (konstrukti spetsiifiline). Efektiivsus sõltub DNA kvaliteedist. Probleemiks: koopiate arv genoomis,
annaabi.ee 
