Nendeks on allumis- ja valitsemissuhted. Perekonnas teostuvad need mehe võimus naise üle, vanemate, aga eelkõige isa, võimus laste üle ja peremehe võimus orjade üle. Neid vahekordi käsitleb Aristoteles loomulike, justkui asjade endi loomusega antud vahekordadena. Kui võrrelda tema vaateid Platoni omadega, siis torkab muidugi silma väga erinev suhtumine naise rolli inimestevahelises läbikäimises. Kui naist käsitletakse perekonnaski "loomupäraselt" mehel alluvas rollis, ei teki muidugi küsimustki, kas naine võiks olla valitseval positsioonil ühiskonnas või riigis. Kui siin oleks tegemist pelgalt Aristotelese individuaalse hoiaku väljendusega, siis poleks see filosoofiliselt huvipakkuv. Kuid tundub, et antud Aristotelese vaatekohta saab käsitelda ka paratamatu järeldusena tema filosoofilisest põhihoiakust. Nagu eelpool käsitletud, mõistab Aristoteles empiiriliselt
o Suure (kollektivism) või vähese kontekstiga (individualism) kommunikatsioon. o Hariduse eesmärk on õppimine kuidas teha (kollektivism) või õppimise õppimine (indi- vidualism). o Haridust tõendavad diplomid annavad kõrgema staatuse (kollektivism) või majandusliku kindlustatuse (individualism). o Alluvate ja ülemuste suhe tugineb moraalsetele mõistetele nagu perekonnaski (kollek- tivism) või lepingule (individualism). o Vallandamisel ja edutamisel on otsustav töötaja staatus ühiskonnas (kollektivism) või need otsused arvestavad ainult töötaja oskusi ja saavutusi (individualism). o Eraeluga ei arvestata (kollektivism) või igaühel on õigus eraelule, privaatsusele (indi- vidualism).
annaabi.ee 
