juba kodanlike ja kodanlik-demokraatlike revolutsioonidega. Kirik lahutati riigist ja koolist, eemaldati perekonnaseisuaktide vormistamisest. 1920. aastal lahutati Eestis kirik ametlikult riigist. 1925.aastal võttis Riigikogu vastu uue perekonnaseisuseaduse, mis hakkas kehtima 1. juulist 1926. Uus seadus võimaldas registreerida abielu nii omavalitsusasutuste sekretäridel, Tartus ja Tallinnas perekonnaseisuametitel kui ka selleks vormistatud vaimulikel perekonnaseisuametnikel. Lisaks registreerimisele omavalitsuse perekonnaseisuametis kasutati aga sageli veel ka kiriklikku kombetalitust. (Ibid: 15) 1930.ndatel kujunes kiriklikust laulatusest loobumine tavaliseks nähtuseks. Endise 100% asemel laulatajate arv kahanes ja osad tegid vaid ilmaliku registreerimise. (Ibid: 18) 6 Nõukogude ajal oli seaduslik vaid ilmalik abielu registreerimine, kiriklik laulatus selle kõrval oli olemas, kuid sellele ei vaadatud hästi
perekonnanimi. Paljud neist sätetest on tänapäeval praktiliselt teostamatud. Liiga laialt tarvitusel olevate nimede loendit meil praegu ei ole, ega ole ka otsust, mille alusel lugeda mingit perekonnanime laialt tarvitusel olevaks. Ei ole reegleid perekonnanimede keelsuse üle otsustamiseks (kohanimede keelsuse üle otsustamiseks on eeskiri kehtestatud RT I 1997, 65). Nimede õigekeelsuse parandamise punktis on tühi viide siseministri juhtnööridele. Neid praegustel perekonnaseisuametnikel kasutada ei ole. Omal ajal siseministeeriumis peetud perekonnanimede kaitseregistrit tänapäeval ei peeta. Kuni Riigikohtu eelmainitud lahendini 3. maist 2001 kehtis nimemuutmisel paradoksaalne kord, et eesti rahvusest või eestipärase perekonnanimega isikud ei saanud uueks perekonnanimeks valida mitte-emakeelset nime, küll aga said mis tahes keelse perekonnanime omale valida muust rahvusest Eesti kodanikud. 1990. aastate algupoolel levis nende hulgas tendents muuta oma
annaabi.ee 
