Söödi piima, peamiselt küll hapupiima, koort, võid, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja ka hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, rõõska piima lisati ka putrudele ja suppidele keetmisel. Piimast valmistati kohupiima ja sõira. Enne kodulindude kasvatuse algust söödi mets- ja merelindude mune, hiljem hakati sööma kodulindude mune. Mune söödi tavaliselt keedetult, tehti ka munaputru. Munaroog oli siiski pühaderoog, seda valmistati perekonnapidudeks, pühapäeval, või külaliste kostitamiseks. Metsast korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni ja pähkleid ning metsmesilaste mett. 19. sajandil hakati taludes sisse seadma puuviljaaedu ja kasvatama õunu, pirne, kirsse, ploome, kreeke, sõstraid, tikreid, hiljem ka aedmaasikaid ja vaarikaid. Marju söödi värskelt niisama, piima või meega maiuseks. Marju hakati keetma hiljem, kui suhkur maarahvale kättesaadavaks muutus.
kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Mõnel pool oli kombeks sel päeval muna üle karja visata. Munaputru tehti mingi töö lõpetamise puhul ja keedetud munadega kaunistati katsikuteks viidavat tanguputru. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks, külalistele ja pühapäeviti. Laialdasemalt kui rõõska piima kasutati hapupiima. Võid kasutati toiduks väga harva. Kui võid tehti ja keegi tuli väljast, küsis võitegija: «Kas savikoorma tulliva juba?» Pidi vastama ikka jaatavalt. Usuti, et siis läheb või kiiremini kokku. Koort peaaegu üldse ei tarvitatud. Ainult harukordadel valmistati jõukates taludes XIX sajandi lõpul koorega toite. Eestis olid seenetoidud enam levinud idapoolsetel aladel, kuna LääneEestis seeni
kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Mõnel pool oli kombeks sel päeval muna üle karja visata. Munaputru tehti mingi töö lõpetamise puhul ja keedetud munadega kaunistati katsikuteks viidavat tanguputru. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks, külalistele ja pühapäeviti. Laialdasemalt kui rõõska piima kasutati hapupiima. Võid kasutati toiduks väga harva. Kui võid tehti ja keegi tuli väljast, küsis võitegija: «Kas savikoorma tulliva juba?» Pidi vastama ikka jaatavalt. Usuti, et siis läheb või kiiremini kokku. Koort peaaegu üldse ei tarvitatud. Ainult harukordadel valmistati jõukates taludes XIX sajandi lõpul koorega toite. Eestis olid seenetoidud enam levinud idapoolsetel aladel, kuna LääneEestis seeni
võid, kohupiima ja sõira. Foto lk. 150 – 10.2. Sõir Foto 10.3. Sõir Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale. Rõõska piima lisati keetmisel putrudele ja suppidele. Piimast valmistati ka kohupiima ja sõira. Enne seda, kui hakati sööma kodulindude mune, kasutati toiduks mets- ja mereleindude mune. Mune söödi peamiselt keedetult, tehti ka munaputru. Munaroog oli vanadel aegadel pühaderoog. Seda valmistati perekonnapidudeks, pühapäeviti või külaliste kostitamiseks. Metsast korjati metsamarju, seeni ja pähkleid. Metsast saadi ka metsmesilaste mett. 19. sajandil hakati talude juurde rajama puuviljaaedu. Kasvatati õunu, pirne, kirsse, ploome, kreeke, sõstraid, tikreid. Hiljem hakati kasvatama aedmaasikaid ja -vaarikaid. Marju söödi värskelt, piimaga või meega. Kui suhkur muutus maarahvale kättesaadavaks, hakati marju keetma. Jookidest on vanimad: mõdu, kali, õlu,
annaabi.ee 
