1809 andis pastor Roth Kanepis esimesena talupoegadele perekonnanimed. Kohanimeraamatu koostamisel tuli välja, et enne ametlikku nimepanemiskampaaniat pani nimesid ka G. Masing oma talupoegadele. 1816 sai Eestimaa, 1819 Liivimaa talupojad priiks – liikumisvabadus, nimepanek. 1823 oli kampaania. 19.saj algul oli pärisorjusest vabastamine – kes Liivimaal vabastatakse orjusest, saavad endale nimed. Gustav Masing võttis O. W. Masingu loodud õ-tähe perekonnanimedes kasutusele, kui O. W. Masing oli selle loonud. Lisanimed on olnud perekonna- ja talunimede allikad. Raske on öelda, millel üks või teine muutus talu- või perekonnanimeks. Samas võis olla ka kaks eesnime, mis arvesse ei läinud. Kaheosalised nimed ürikutes: kaks eesnime, lisanimi (nt amet, koht, hüüdnimi) + eesnimi, isikunimi + talu + amet. Revisjonides tundub, et lisanimi on päritavaks muutunud. Perekonnanimede teke üks põhjusi oli
kirjaviisi mõttes): näiteks hääldatakse nime Uesson [uuesson] ja nime Adoberg [aadoberg]. 3. Derivatsiooniliste tunnuste järgi on eestikeelsed nimed need, mille lõpus eesti perekonnanimedele (ka kohanimedele vm-dele) tüüpiline järelliide, nt -ste (Jaanuste, Väluste), - vere ~ -ver (Lillevere, Jõgever), -ma (Tähema, Valgma) vms. Võõrkeelseid nimesid selles osas eristavad näiteks liited -son (tüüpiline Skandinaavia ja saksa perekonnanimedes: Bengtsson, Magnusson), - berg (saksa ja rootsi nimedes: Blumberg, Alberg), - man(n) (saksa nimedes: Holzmann, Bergmann). 4. Kui nimes puuduvad mingid erilised tunnused, mille alusel saaks teda liigitada, saab lähtuda ka nime foneetilisest kujust; nii on loetud eestikeelseks nimeks neid, mille häälikkuju on kooskõlas eesti omasõnade struktuuriga: Jesse (vrd kohanimed Üsse, Visse, Jõesse), Kelam (vrd valem, tulem jms).
annaabi.ee 
