avaldada. Pere elas tihedalt koos väikestes ruumides ning privaatsuseks polnud võimalust. Lapsi kasutati ära igapäevases töös, tütred tegid naiste töid, milleks olid näiteks kudumine, ketramine. Poisid saadeti võimalikult kiirelt välitöödele abiks ning nad pidid omandama ka võitluskunsti. Uusajal hakati rohkem väärtustama perekonda, vallalisus ei olnud enam õige. Muutus ka suhtumine lastesse ning ka nende kasvatus. Inimeste üldine arusaam perest ja elust muutus: perekonnamoraal tugevnes, lapsi hakati rangemalt kasvatama, arvati, et laste pesemine on tervisele kahjulik, hakati rohkem jälgima oma kõne ja väljendusviisi, inimesed hakkasid oma keha häbenema. 19. sajandil hakkas välja kujunema traditsiooniline perekond. Suurpere asendus kõigest vanemate ja lastega. Perekonnas hakati väärtustama kodu ning rohkem tähelepanu pöörati järglaste kasvatamisele. Peeti sobimatuks abielluda ilma armastuseta. Kui
ellujäämine ning toimetulek. 7) Millised muutused suhtumises perekonda ja lastesse leidsid aset uusajal? Kodu ning perekonna roll ühiskonnas ja kasvatuses tõusis, senisest rohkem hakati tähtsustama perekonna loomise rituaalset külge-laulatust ja pulmatseremooniat. Abielus hakati nägema jumala kingitust, taevaliku armastuse kooli ja pelgupaika kõlvatuse eest. Abielu tähtsuse tõusuga hakati üha enam väärtustama ka perekonda, vallalisust peeti vääraks. Perekonnamoraal tugevnes ja protestantlikes maades kujunes naisetüüp, keda iseloomustas nn kolm K’d ( lapsed-kirik-köök). Sellisesse ellu ei kuulunud seksuaalsed ihad , naises hakati järjest enam nägema aseksuaalset e. sootut olendit. Oluliselt muutus kasvatus ja suhtumine lapsesse. Kui keskajal oli lapse elu kulgenud koos täiskasvanutega- ta nägi ja kuulis kõike, mis elus toimus, ja omandas nii ühiskonna tõekspidamised-. Siis uusajal hakati kõrgkihtide
abielluda, lootes, et selline kristlik perekond saab teistele eeskujuks. Abielus hakati nägema jumala kingitust, taevaliku armastuse kooli ja pelgupaika kõlvatuse eest. Lutheri mõttekaaslane Johann Calvin (15091564) avaldas veel positiivsemaid mõtteid abielu kohta, väites, et seksuaalsuhe on väärtuslik ja püha, kuna on jumala poolt antud, ja peab seega olema abikaasadele naudinguks. Abielu tähtsuse tõusuga hakati üha enam väärtustama ka perekonda, vallalisust peeti vääraks. Perekonnamoraal tugevnes ja protestantlikes maades kujunes naisetüüp, keda iseloomustas nn kolm K'd (sks Kinder-Kirche-Küche* lapsed-kirik-köök). Sellisesse ellu ei kuulunud seksuaalsed ihad, naises hakati järjest enam nägema seksuaalset* ehk sootut olendit. Oluliselt muutus kasvatus ja suhtumine lapsesse. Kui keskajal oli lapse elu kulgenud koos täiskasvanutega ta nägi ja kuulis kõike, mis elus toimus, ja omandas nii ühiskonna
annaabi.ee 
