Haljastuses leiab ohtralt kasutamist lehtlate, seinte jne. vertikaalsel haljastamisel Läiklehine mahoonia (Mahonia. aquifolium) on kuni 1 m kõrgune, tihedalt haraline, igihaljas, Põhja-Ameerika lääneosa parasniisketel kasvukohtadel kasvav alusmetsapõõsas, kuid kasvamas ka avamaal ja põõsastikes, tõustes mäestikes kuni 2000 m kõrguseni. Paljudes Euroopa paikkondades kasvab metsistunult looduses. Hübridiseerub terve rea kukerpuu liikidega, andes perekondadevahelisi hübriide – vt. X Mahoberberis. Võrsed kollakaspruunid, paljad, pungad 4…8 mm pikad. Lehed 5-9 (11) lehekesega kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, lehekesed piklikmunajad, leheroots 1…6 cm, pealt tumerohelised, tugevasti läikivad, lehekesed hõredalt kuni tugevalt saagja servaga, puhkedes pronksjad, talvel violettpruunid. Õisikud 30…60 õielised, võrsete tipus asuvate 3…8 cm pikkuste püstiste kobaratena, kuldkollased. Viljad umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega
liike. Anekdootliku (nominalistlikku seisukohta väljendava) aforismi koha- selt on liik see, mida hea süstemaatik liigiks peab. Eriti zooloogide seas varem laialt levinud bioloogilise liigikontseptsiooni kohaselt ei saa lii- kideks pidada isetolmlevaid taimi, homotallistlikke (ristumiseta paljune- vaid) seeni jt. arvukaid ühevanemalise (uniparentaalse) pärilikkusega orga- nisme - kuigi neil on siiani liike eristatud. Ristumisbarjäär on sageli ainult osaline, tuntakse ka perekondadevahelisi hübriide. Seentel esineb nn. A-B-C -süsteemi: näit. võivad ühel mandril esinevad taksonid A ja B olla omavahel mitteristuvad, kuid on seda teisel mandril esineva väga ligi- dase taksoniga B. Seentel esineb ka nn. intersteriilseid gruppe: sama liigi (?) eri populatsioonid erinevad omavahel ainult mitteristumise poolest; kõigi teiste tunnuste (ka molekulaarsete) poolest on nad praktiliselt sa- mad, erinevused on palju väiksemad kui sama liigi omavahel ristuvatel isen- ditel
annaabi.ee 
