jõustamine. Seega võib eeldada, et eeltoodud seletused on sotsiaaltöös koondunud kokku üheks terminiks, kus on natuke üht ja natuke teist. Samuti tuleb ette, kus ühes või teises sotsiaaltöö kontseptsioonis kõneletakse eelpool mainitud termineid erinevalt kasutates, kuid sisult mõeldakse seda sama. Näiteks kirjutab Marika Ratnik ajakirjas Sotsiaaltöö (2008, nr3), kaasates Helle Niitu, et praktilises sotsiaaltöös, sealhulgas perekeskses töös peab ta sobilikumaks kasutada mõiste empowerment eestikeelse vastena siiski jõustamist, mitte võimustamist. Jõustamise eesmärk perekeskses töös on perede (sealhulgas kõigi pereliikmete) toimimisele kaasaaitamine juba olemasolevate tegevuste kaudu, juhendades ja toetades perekonna samme kujunemisel selliseks pereks, nagu pere seda ise soovib. Võib öelda ka nii, et jõustamine on perekonnas 4
suhtumist. Inimeseõpetuse ainetsükli raames toetatakse üldist seksuaalarengut ja räägitakse sellest, et seksuaasus on normaalne nähtus, mida pole mõtet häbeneda. Seksuaalharidus moodustab terviku, mis algab suhetele keskendumisest I kooliastmes ja lõpetades gümnaasiumis juba küllalt spetsiifiliste teemakäsitlustega (Part K. 2007). Seksuaalhariduse vastased arvavad, et sellega peab tegelema perekond, aga mitte kool ja ühiskond. Kuid see pole kunagi nii olnud. Perekeskses vestluses seksuaalteemadel ei jõuta kuigi kaugele, tekitades pigem päris palju probleeme. Kuigi uuringud näitavad, et sõltumata vanemate kannatlikkusest ja haritusest, orienteeruvad tänapäeva noored siiski omavanuste normidele ja kogemustele ning kuigi vanemad ja perekond ei ole võtmekanaliks, ei ole see otseselt katastroof. Perekond on tähtsaim emotsionaalse kasvatamise faktor, kuigi ta ei anna isikliku seksuaalset haridust. Seda teevad teised -
annaabi.ee 
