Selajal, kui Julie oli tütardega kodus, kirjutas ta Julie Edwardsi nime all paar raamatut pisikestele lugejatele. Mõni aeg hiljem, kui vimm ebaedu üle oli vaibunud ning lapsed oli suuremaks kasvanud, astus näitlejatar taas rambivalgusesse. Naise tagasitulekut tähistasid Blake Edwardsi ,,10" (1979), ,,S.O.B." (1981) ja ,,Victor Victoria" (1982). Rolliga kandideeris Julie Oscarile, kuid sai ta hoopis Kuldgloobuse. Samuti tegi Edwards autobiograafilise perefilmi ,,Selline on elu" (1986). Osa võtsid sellest filmist Julie, kes kehastas vähki põdevat lauljatari, tütred Emma ja Jennifer, Jack Lemmon ning tema naine Felicia Farr koos pojaga Chris. Film vändati põhimõtteliselt stsenaariumita ning Edwardsite majas vähem kui miljon dollari eest. Üle 40 aasta sai tema häält kuulata Londoni teatrilaval, nimelt seetõttu, et Andrews külastas Londoni West Endi linnaosa mõjuval põhjusel temast sai
..“ Sama moodi põhjendas ennast 30-40-aastane naine: „Tänapäeval lapsed, kes istuvad tunde arvuti taga vägivaldseid mänge mängides või vaatavad neid jubedaid animafilme, mille tegelastest tehakse poppe mänguasju - need lapsed ei oskagi enam suhelda ega mängida, pidevalt kisavad ja tõuklevad“ 19-30-aastane naine samuti tugines lastele öeldes, et vägivalda õpitakse laste ja noorte seas. Isegi kui vaadata väikelastega koos telekast perefilmi, siis reklaamipausi ajal näidatakse jõhkrat vägivalda, plahvatusi jne. Kuni 18-aastane naine aga, kes oli valinud vastusevariandiks „Vähesel määral“ põhjendas ennast järgmiselt: „Oleneb inimesest. väiksed lapsed, kes on harjund nägema multikatest igasugu võitluseid ja muid relvateemasid, on ise veits vägivaldsemad küll. Mäletan seda oma sõbranna väikse venna pealt - jooksis plastikmõõkadega ringi, karjus, et on viiging ja togis
annaabi.ee 
