Et komposteerumine ilusti käima läheks, tuleks tagada ka piisav niiskus toorainete purustatud segus. Soovitavaks segu niiskusesisalduseks oleks 40-65%. Arvestada tuleks ka sellega, et komposteerumise protsessi käigus segu niiskus väheneb, seega peaks seda regulaarselt jälgima ja vajadusel niisutama. Kui aga lõppetapis siiski juhtub segus niiskust liigselt olema, peaks arvestama, et segust võib hakata nõrgveega leostuma lämmastik. Niiskuse sisaldust saab määrata percomeetriga või kogemuste lisandudes ka nn „rusika meetodil“, mis tähendab silmaga ja käega hindamist. Hapnik ja õhustamine – on vajalik, et vältida anaeroobse keskkonna teket protsessi käigus. Ilma hapnikuta seisnud kompostil tekib ebameeldiv lõhn (ja mürgised gaasid), mikroorganismide elutegevus aeglustub või peatub täielikult ning valmiskompostis avaldub see taimede nähtava halvema kasvamisena. Normaalseks hapniku kontsentratsiooniks
Elektrijuhtivuse mõõtühikuks on 10 x mSm/cm. Elektrijuhtivust on võimalik mõõta laboratoorselt vee- mulla pastast, mis oma olemuselt on elektrolüüt ning milles elektrijuhtimisvõime baseerub ioonide liikumisel. Välitingimustes on elektrijuhtivust võimalik määrata mõõteseadmega, mille nimetuseks on percomeeter. Nimetus tuleneb inglise keelsetest sõnadest Permittivity (dielektriline läbitavus) ja Conductivity (elektrijuhtivus). Percomeetriga mõõdetud näitusid tuleb töödelda spetsiaalse arvutiprogrammiga, mis korrigeerib mõõtmistulemusi kasvupinnase temperatuurist, niiskusest jm tulenevate paranditega. Olenevalt kasvatatavate taimede nõudlikkusest peaks kasvupinnase elektrijuhtivus varieeruma vahemikus 0,5 … 6 (10 x mSm/cm). Vastrajatud haljasalalt võetud proovides võib elektrijuhtivus olla isegi üle 10 (olenevalt sellest, kui suur väetisevaru anti), kuid esimese kasvuperioodi järel
annaabi.ee 
