Niisiis, lisaks kaemustele kui vahetutele ettekujutustele, toetub inimtunnetus veel vahendatud ette- kujutustele – nende suhe kaemustesse on vahendatud mälu, kujutlusvõime, võrdluse alusel teostatud üldistustega jt. subjekti toimingutega. Ilma selliste “ettekujutamisteta” oleks mõtlemine ilma sisuta, esemetu. Kanti üldine teadvuselementide iseloomustus on järgmine: “Soomõisteks on ettekujutus üldiselt (repraesentatio). Selle alla kuulub teadvustatud ette- kujutus (perceptio). Pertseptsioon, mis seostub üksnes subjektiga kui selle seisundi modifikatsioon, on aisting (sensatio), objektiivne pertseptsioon on aga tunnetus (cognitio). Viimane on kas kaemus või mõiste (intuitus vel conceptus). Esimene neist on esemega vahetus suhtes ja üksik, teine on aga esemega vahendatud suhtes – nende tunnuste vahendusel, mis saavad olla ühised paljudele asjadele” (B376-377). Filosoofia traditsioonist oli Kantile hästituntud ka intellektuaalse kaemuse mõiste.
erisusi rohkem kui ma iial kujutleda suudan. Seega jääb üle möönda, et ma saa kuidagi kujutleda, mis see vaha on, vaid üksnes vaimuga tajuda [mente percipere]; kõnelen selle vaha kohta partikulaarselt, sest vaha puhul üldiselt on see selgem. Aga mis nimelt on see vaha, mida üksnes vaimuga tajutakse10? Ilmselt seesama, mida näen, mida puudutan, mida kujutlen, ühesõnaga sama, milleks ma teda algusest peale pidanud olen. Kuid siiski tuleb märkida, et tajumus [perceptio] temast11 ei seisne nägemises, puudutamises ega kujutlemises ja pole iialgi seisnenud, ehkki mulle varem niimoodi näis; vaid see on üksnes vaimu vaatlus [mentis inspectio], mis võib olla puudulik ja hämu-[1648]ne nagu varem või selge ja täpne nagu nüüd vastavalt sellele, kui palju tähelepanu ma pööran ta koostisosadele. Siinjuures aga imestan, kuivõrd aldis on mu vaim eksimustele: ehkki ma ju arutlen eneses vaikselt
annaabi.ee 
