rippusid erinevad vanaaegsed maalid, valgustus oli üsna hämar ning see kõik kokku andis renessansi ajastu hõngu. Lisaks ka Hortus Musicuse liikmed, kes olid ajastukohaselt riides, lisasid hõngu juurde. Liikmete riietuse eest hoolitseb toimetaja Laine Lillepruun. Riieteks olid üle pea tõmmatavad särgid, mis olid valmistatud linasest ning olid üsna tumedates toonides. Lauljad laulsid ajakohaselt, mitte nii nagu me oleme tänapäeval harjunud kuulma. Kontserdil esitati õukonnalaule, peolaule ja töölaule. Kokku esitati 14 laulu. Nendest kaks esimest laulu oli pärit keskajalt, kaks hiliskeskajalt ning ülejäänud renessansi ajalt. Enamik laule olid rõõmsameelsed ning tempokat, kuid osad keskaja laulud olid sünged ja aeglased. Palad olid kirjutatud hispaania, saksa, inglise ning ladina keeles. Laulude tekstist polnud väga midagi aru saada, kuna lauluviis oli selline. Kuid tänu sellele, et iga laulu esitamise alguses seletati laulu mõte ära, ei jäänud midagi arusaamatuks
seltskonnalauludena.Saadeti pillidega. 1324 keelati motetid kirikus. J)rüütlimuusika- Luuletamine – oma luulet hakatakse esitama lauldes. Laulmine - kitsas ringis, tekstides mainitaks seltskonnas viibivaid isikuid. Laulud 1-häälsed, saadetakse end pillil või palgatakse rändmuusik. Rüütlilaulikud on kõrgest soost - krahvi, hertsogi või kuninga seisusest. Peamiseks teemaks armastus ja oma kangelasteod. Lauldakse ka mitmeid jutustava sisuga saagasid: joogilaule, peolaule, ballaade, poliitilist satiiri ja pila, päevakajalisi laule. K)keskaegsed helilaadid- joonia, früügia, dooria, lüüdia, miksolüüdia. L)pillid- Puhkpillidest – trompet(sõjakäikudel), muusikas –salmei, flööt Keelpillid- lüüra, psalteerium, rataslüüra, simbel ja harf. Tekkisid poognaga pillid- fiidel (fiddle), rebekk. Löökpillid – trumm, kellamäng. Alates 9. saj – ehitati esimesed kirikuorelid. M)Carmina Burana- 13.sajandist suurim ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga
monoodiline meelika Lesbose saarel, kus selle tähtsamad esindajad olid Alkaios ja Sappho, kes kirjutasid aioolia murdes. Monoodiline lüürika oli isiksusekeskne, kuid tundelisema teemakäsitlusega ning teistsuguse vormilise ülesehitusega kui eleegia või jamb. · Koorilüürika e koorimeelika - Koorilüürikas olid kreeka muistsed folkloorsed lätted üsna sarnased teistel rahvastel leiduvatega esines matuse- ja pulmalaule, hümne jumalate auks, peolaule, laule võistluste võitjate auks.Neid kandis ette rituaalne koor, kes ühtaegu laulis ja tantsis. Koorilüürika alaliigid olid: hümn, ood, epiniikion.Kirjanduslik, so autoriga seostatud koorilüürika sai alguse Spartast ning dooria dialekt jäi selle laululiigiga lahutamatult seotuks ka Ateena poeedid kirjutasid tragöödiais koorile määratud osi dooria murde vorme kasutades.
annaabi.ee 
