· vähendada riiklike hüvitiste kulutusi · valitsused peaksid soodustama individuaalsete säästusüsteemide arenemist · laiendama tööandjale tuginevaid ning erapensionisüsteeme Alates 1985. aastast on kõik EL riigid, välja arvatud Taani ja Holland, pensionireformi ellu viinud või selle läbinud. Enamik neid reforme on toonud kaasa riiklike pensionihüvitiste vähendamist ja erapensionifondidena esinevate täiendavate tööandjale tuginevate pensioniskeemide loomise. Muudatusi on tehtud ka tööaastate arvus, mis töötajal peab olema selleks, et saada õigust maksimumpensionile või seoses hüvitise määramisega sisse- makseaasta kohta. EL maades on kasutusel kaks põhilist vanaduskindlustuse vormi: 1) Kindlustusprintsiibil põhinev süsteem- mida finantseeritakse sotsiaal- kindlustusmaksu arvel ja pensioni suurus on tihedalt seotud kindlustatu poolt tasutud maksude suurusega
kaasnev suurenenud vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele aga säilib. Vanemaealiste 10 tööjõupakkumine on aga otseselt ja selgelt seotud Eestis kehtiva sotsiaalkindlustussüsteemiga, mille ülesehitus ei võimalda vanemaealistel muretult pensionipõlve pidama siirduda, muretsemata edaspidise materiaalse kindlustunde pärast. Lisaks viimaste aastate tööjõupuudusele ja enneaegsete pensioniskeemide piirangutele mõjutab vanemaealiste tööjõupakkumist ka suhteliselt madalam pension. (Luuk, kuupäev puudub) Makstavate vanadus- ja töövõimetuspensionite madal tase viib vanemaealised olukorda, kus nad on sunnitud töötamist jätkama ka pärast pensionipõlve saabumist. Kindlasti ei tohi siinkohal kõrvale jätta fakti, et paljud vanemaealised inimesed ei soovigi pensioniea saabudes siirduda täielikult pensionipõlve pidama ka piisava materiaalse kindlustatuse korral. 2
annaabi.ee 
